Noorena sai hokit mängitud, uisutamine oli selge, selgitab Oliver Helm, miks ka rulluisuoskus üsna kiiresti jalgadesse tuli. Esimesed rulluisud soetas ta neli aastat tagasi.
Oliver Helm (40-aastane, 3. korda maratonil)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helm lõi kaasa esimesel rulluisumaratonil ja mullusel. Miks 2008 vahele jäi, talle ei meenu: «Ilmselt olin kuskil ära.»
Tänavu on reklaamiagentuuri juhina töötav mees samuti rajal, ehkki treeningukilometraaž on pea olematu. Varem on Helm endale eesmärgiks seadnud pideva eneseületamise ja esimese saja piirimaile jõudmise. «Konkurents läheb järjest tugevamaks ja vanust tuleb juurde,» seab ta tänavust realistlikku pilti paika.
Helm on pikka aega osalenud ka teistel Tartu maratoniüritustel. Vähemalt kümme korda, kui mitte rohkem, on ta enda mäletamist mööda nii ratta- kui suusamaratonil ja jooksmas käinud.
Ratas nurka
«Staažikas fänn, aga vanemaks saades ei ole enam sellist tahtmist rabeleda,» kirjeldab ta. «Kümme aastat sai ka teisi rattamaratone sõidetud, aga üle-eelmisel aastal sai totaalselt villand.» Nii villand, et ratas lendas nurka ja Helm ei pesnud seda ka enne kui poole aasta pärast.
Vanasti, kui Helm sõitis ratast ja tegi muud sporti, oli tal kõva põhi all. Nii sai ka vähema kilometraaži pealt rullirajal üsna head tulemust näidatud. Nüüd ei pidavat enam nii lihtne olema.
«Lähen rohkem läbi sõitma, ei püüa esimese pundiga kaasa minna,» sõnastab ta eesmärgi. Eelmise aasta tulemusele (alla pooleteise tunni) ta siiski palju kaotada ei taha. «See on puhas grupisõit ja kui sa ei jõua grupis olla, siis tagasiteel sured üksinda seal – nii me mingist kohast rääkida ei saa,» põhjendab ta.
Mõni aasta tagasi mõlgutas Helm mõtet Mustveesse Kalevipoja rulluisumaratonile minna, ent mõtteks see jäigi.
Korra on sõidetud Peipsi peal Kalevipoja uisumaratoni, seda hindab Helm väga karmiks katsumuseks. «Oli aasta, kus jää oli pealt pehme ja veekiht vahel, mina suure mehena vajusin läbi,» meenutab ta.
Helmil polnud siis all pikki uiske, vaid enne maratoni vahedaks teritatud hokiuisud. «25 kilomeetrit sõitsin peaaegu kolm tundi,» ohkab ta, «kahte ühesugust sammu teha ei saanud.»
Nii tuli Helmil jõuetult tunnistada, kuidas kleenukesed tüdrukud iluuiskudel temast mängelvalt möödusid. «Lõpus sõitsid 200 meetrit, puhkasid ja sõitsid jälle 200 meetrit, rohkem ei jaksanud,» süüdistab Helm siiski ka kehva vormi.
Võistlus pojaga
Ehkki rulluisutamine on ka ohtlik spordiala, leiab Helm sealt palju positiivset. «See sõit ei tapa. Kahe tunniga sõidad Tartu pika distantsi ikka ära ja pole veel surnud,» ütleb ta, «teised sõidud-jooksud on kurnavamad.»
Helmi sõnul ei ole pärast seda, kui rattamaraton 90-kilomeetriseks tehti, enam võimalik sinna harrastaja harjutuspagasiga minna. «500–1000-kilomeetrise treeningupagasiga ei sõida seda enam mõnuga läbi,» põhjendab ta, «aga uisku saab alati nautides sõita.»
Tartu maratoniüritustel käib Oliver Helmil kõva võistlus oma vanema pojaga. «Nüüdseks olen tema käest kõigil aladel peale suusa pähe saanud,» teatab Helm.
Nõuanded
• Harjutage tuules sõitmist. Võib tunduda, et see on lihtne, aga sõites näeb, et elementaarset tuules sõidu oskust inimestel pole.
• Tempomuutuse korral pange eessõitjale käsi seljale, et teine teaks, et sa oled ta selja taga. Sellega säilitatakse kiirus. Kui laskumisel ei hoita üksteisest kinni ja lastakse vahed sisse, on see grupisõidu surm.
• Kaitsmed peale ja hoiduge kukkumisest. Eriti teise ringi peal on väsinult kukkumine väga lihtne tulema.