Noor kelladisainer leidis oma tee

Kersti Teenu näitab, kuidas puidust käekell randmel välja näeb. Igal kellal on oma nägu, kusjuures kah­justunud puusüü võib olla isegi ilusam ja erilisem kui terve puusüü. Foto: Kristjan Teedema

Kersti Teenu valmistas kõrgema kunstikooli mööbli ja restaureerimise eriala lõputööks puidust käekellad, mis on praeguseks pälvinud ohtralt kiidusõnu ja tunnustust.

Alustuseks tuleb kohe selgeks teha, et need käekellad on tehtud puust, tegu pole imitatsiooniga, nagu paljud kipuvad ehk esmapilgul arvama. Puukoor, mida on nii mõnelgi kellal näha, on ehtne ja pärineb kord Eesti metsas kasvanud puu küljest.

Kellade autor Kersti Teenu räägib enesekindlalt ja tundub, et ta on oma tegutsemises leidnud just selle tee, mida mööda soovib minna. Omapäraste käekellade juures peab ta ennekõike oluliseks seda, et nad on hingestatud ja valmistatud soojast looduslikust materjalist.

Kõigele lisaks on iga kell oma näoga, sest looduses pole olemas puu­süüd, mida kaunistavad identsed aastaringid või kahjustused. Kahjustunud puusüü võib olla isegi ilusam ja erilisem kui terve puusüü.

Kellade loomine sai alguse tänavu, kui kõrgemas kunstikoolis saabus periood, mil tuleb hakata tegelema lõputööga. «Tahtsin, et minu töö pakuks mulle midagi, ma ei tahtnud lihtsalt mööblieset teha, vaid midagi hingelisemat,» meenutab ta. Samal ajal heidab ta pilgu sinise rihmaga käekellale, mis tiksub tema randmel.

Idee hakata puidust ajanäitajaid looma tuli vanaisa kellast, sellest samast, mis ta kätt kaunistab (pildil).

«Vanaisa oli inimene, kes tähendas mulle hästi palju, ta suri enne seda, kui ma kõr­gemas kunstikoolis oma kooliteed alustasin, ja mina sain toona tema kella endale,» meenutab Kersti.

Vanaisa rääkis talle mitu aastat tagasi, et kokkulepitud kohas on parem viis minutit varem olla kui hiljem. «Mul oli kombeks igale poole alati natukene hiljaks jääda, ainukene trenn, mida tegin, oli see, et jooksin hommikul bussile, mis hakkas peatusest minema sõitma,» naerab ta.

Vanaisa käekell, mille ta endale sai, näitas alati täpset aega ja sellega polnud kunagi mingit probleemi. Kui Kersti aga kella üles keeras ja uuesti kasutusele võttis, juhtus midagi erilist. «Kell hakkas sellest ajast, kui ma ta uuesti tööle panin, viis minutit ette käima.» Meenusid vanaisa ja tema õpetussõnad ning tärkas huvi.

Mõni aeg hiljem aga selgus veel üks tõsiasi, mis kinnitas Kerstile jällegi, et ta on õigel teel. Nimelt tuli välja, et ta vanaisa oli ametilt tisler. «Käisin tal väikese tüdrukuna järel ja mõtlesin, miks ta küll puudega tegeleb kogu aeg, aga ma ei saanud toona sellest aru,» meenutab Kersti.

Omamoodi kellad

Lõputöö valmis ühe erandiga kasepuidust. Kersti tegi ühe kella pähklipuust ja see oli mõeldud talle endale kandmiseks. See eriline kell jäi aga ka kellelegi teisele silma ning seda enam Kersti käes pole, sest keegi pani selle näituselt pihta.

Ta on väga õnnetu ja otsib seda siiani taga. «Inimene, kes selle võttis, võib ta anonüümselt tagastada ja saata näiteks kõrgemasse kunstikooli,» ütleb Kersti. Alati on ka võimalus, et keegi märkab seda kella kellegi randmel ja annab sellest Kerstile teada. See kell on silmatorkav, sest mitte kellelgi ei saa olla samasugust.

Nimelt pole need lõputööks valminud kuus kella, millest on nüüd alles viis, mõeldud müügiks, need jäävad autorile alatiseks alles. «Need kellad ehk meenutavad mulle kunagi, kust ja kuidas ma alustasin,» räägib ta. Alles tuleval kuul valmivad esimesed kellad, mis on mõeldud müügiks.

Ühe kella valmistamiseks kulub Kerstil umbes kaks nädalat. Ta lisab, et nii kiiresti saab ta töö valmis vaid juhul, kui tema tähelepanu ei köida teised ettenägematud asjaajamised. «Iga protsess selle kella valmistamisel on omamoodi aeganõudev,» tunnistab ta.

Suur huvi

Kõige põnevam on kindlasti see osa, kus tuleb leida kellaks sobiv puu. Kersti näitab puusüüd, mis on seenest natukene kahjustada saanud. Hallid lainetused tekitavad mulje, nagu oleks kell valmistatud hoopis marmorist.

Puit, mida kella valmistamisel kasutatakse, stabiliseeritakse ehk muudetakse vastupidavamaks temperatuurile, niiskusele ning mustusele. «Ei ole nii, et kell saab natukene vett ja siis kohe pundub,» selgitab ta. Kersti kasutab stabiliseerimiseks vaakumkeskkonda, mille abil imbub kaitsevahend sügavamale puu sisse.

Kerstit üllatas, et tema kellade vastu oli juba lõputöö kaitsmise ajal suur huvi. Esialgu arvas ta, et auditooriumisse kogunenud hulk inimesi tuli enne oma toimetusi lihtsalt aega surnuks lööma. «Hiljem öeldi mulle: sa mõtle nüüd natukene ise järele selle üle, mida sa teed. Sa teed puidust kellasid, loomulikult pakub see paljudele huvi.»

Sellele, et huvi on, sai Kersti kinnitust, kui lõi Facebooki sotsiaalvõrgustikku oma kelladele lehekülje. Ta nägi, et tema ettevõtmine meeldib väga paljudele. Saabus küsimustelaviin, millest enim jäid kõlama üks: kust selliseid kellasid osta saab?

Nii otsustas Kersti, et asub looma oma ettevõtet. See aga võtab natukene aega, sest kõigepealt on tarvis läbida sellekohane koolitus loomemajanduskeskuses. Kõikide lootuste kohaselt on tal üsna pea, juba paari kuu jooksul, oma ettevõte olemas.

Kersti tunnistab, et tema suur eeskuju, toetaja ja aitaja on meestekingade disainer ja kingsepp Sille Sikmann, kes alustas ettevõtlusega mõni aasta tagasi ning on nüüdseks saavutanud edu. Nii et pole need kunstnikud lootusetud midagi.

«Meil võib olla teine elurütm ja ehk me magamegi hommikuti kauem, kuid mina võin julgelt öelda, et tegelen praegu tootearendusega ja käin ettevõtluskoolitusel, ma ei istu niisama kodus,» on Kersti resoluutne.

Praegu on tema suur eesmärk saada ettevõtjaks, sest peale inimeste tunnevad tema toodete vastu huvi ka edasimüüjad. Ta tunnistab, et on rääkinud nii mõnegi poega, kuid konkreetseid kokkuleppeid veel pole. Ja ega enne ettevõtlusega alustamist saagi neid sõlmida.

Nende kellade erilisusest annavad aimu mitmed tunnustused, mida Kersti on saanud. Näitusele «Mini-KAAMOS» laekus 47 tööd, millest rahvusvaheline žürii valis välja 20, nende hulgas ka Kersti kellad. Ühtlasi oli ta Eesti disainiauhinna Bruno nominent autoridisaini valdkonnas.  

Kersti käekelladel on hing, täpselt nagu nendel puudel, millest nad on valminud.

CV

• Sündis 5. jaanuaril 1990 Tartus

• 1997–2006 Tartu Raatuse gümnaasium

• 2006–2010 Tartu kunstikool

• 2010–2014 Tartu kõrgem kunstikool

Saavutused ja näitused:

• 2014 «Mini-KAAMOS» Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis

• 2014 Tartu kõrgema kunstikooli näitus «Väli/Field»

• 2014 Eesti disainiauhinna Bruno nominentide näitus

• 2014 Eesti disainiauhinna Bruni nominent

• 2014 rahvusvahelised disaininäitused «Heliodisain»

• 2014 Tent London «5tuff»

• 2013 näitus «Disainielevaator» Tallinnas

• 2013 näitus «8:tool» Nooruse galeriis Tartus ja Võrus

• 2013 näitus «Väljendades väljendamatut» Pärnus

• 2012 installatsioonnäitus «Duubel» Tartus

• 2011 näitussari «Lastekunstikooli vilistlased»

• 2011 sisustusmess «Oot-oot» Tartus