Nakkusarst Matti Maimets: tõenäoliselt ei jõua Ebola Eestisse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Matti Maimets palub vanemõde Marju Veedlal end gripi vastu vaktsineerida. Maimets märgib, et kliinikumi töötajaist on tänavu vaktsineeritud rohkem kui kunagi varem – 1200 inimest.

FOTO: Margus Ansu

Tartu ülikooli kliinikumi nakkusarstil Matti Maimetsal on ees Rooma töönõupidamisele sõit. Ebola viirust ta Euroopast saada ei karda. «Palju tõsisem probleem on gripp,» märgib ta.

Doktor Maimets, aga nii grippi kui Ebola viirusesse haigestumise esimesed tundemärgid on palavik, lihasvalu, nõrkus, pea- ja kurguvalu, oksendamine … Kuidas eristada üht haiget teisest?

Kõik palavikuga viirushaigused on alguses ühtemoodi. Neil ei ole võimalik vahet teha, tõepoolest.

Aga me küsime, kas sa oled viimase 21 päeva jooksul käinud Guineas, Sierra Leones, Libeerias või Nigeerias. Kui vastus on jah, siis rakendatakse automaatselt isolatsiooniabinõud.

Kui vastus on ei, siis küsime võimaliku kontakti kohta: kas keegi sinu lähedastest või tuttavatest on viibinud neis neljas riigis. Ja kui meil tekib patsiendi suhtes vähimgi Ebola viirusesse nakatumise kahtlus, isoleerime ta siia nakkusosakonda. Terviseamet organiseerib proovi saatmise Stockholmi. Kahe päevaga saame vastuse.

Ja edasi?

Kui vastus on positiivne, siis plaan, mis kahtluse korral käiku läks, läheb edasi.

Me kutsume appi intensiivravibrigaadi. Kõik teised nakkusosakonna patsiendid viime üle sisekliinikusse, kus on samuti valmidus mitte nii väga ohtlike infektsioonidega tegelda. Ravi kestab kümme päeva kuni kaks nädalat. Meile on kõige olulisem sealjuures see, et me ise haigeks ei jääks.

Ameerika Texase juhtum räägib just kahe tervishoiutöötaja nakatumisest.

Ma imestan seda väga!

Meie ei tohi seda viga teha. Seepärast käib väga tõsine õdede koolitus. Põhiline on meditsiinitöötaja kaitseriietusse panek ja riidest lahti võtmine. See peab käima nii nagu lennuki kokpitis enne õhkutõusmist kindla protokolli alusel.

Ma arvan, et need Texase nakatumised leidsid aset kaitserõivastuse ära võtmisel.

Mismoodi vigu siis vältida?

Kui me senimaani arvasime, et riidessepanek ja riidest lahti võtmine on üsna intiimne tegevus, siis Ebola-kahtlusega patsiendi puhul korraldame seda nii, et meil on inimene, kes vaatab pealt, et sa jälgiksid täpselt protokolli. Niisiis, üks inimene paneb riidesse ning teine inimene vaatab, kuidas sa riidesse paned. Ning ta vaatab ka, kuidas sa riidest lahti võtad.

See inimene ise on samuti kaitseriietuses.

Kas te olete juba neid õppusi läbi teinud?

Oleme neid õppusi teinud ja jätkame seda tegevust, et pidevalt valmis olla.

Selle peale, mis hakkab kliinikumis toimuma Ebola-kahtlusega patsiendi ilmumise korral, ma üldse ei erutu. Ohtu näen ma palju rohkem selles, mis toimub enne seda, kui patsient haiglasse jõuab.

Selles protsessis on juhtiv roll terviseametil, et kuidas kirjeldada ära kõik suhtlusetapid alates esimesest telefonikõnest perearstile. Näiteks: olen saabunud Libeeriast ja mul on paha olla, ja ma tahan mingit tõendit saada, et mitte tööle minna, ja ma helistan perearstile.

On äärmiselt oluline, et perearst ei unustaks minult küsida, kas ma olen viibinud neis neljas riigis viimase 21 päeva jooksul.

Või kui helistan häirekeskusele 112. Ütlen, et mul on palavik, ma oksendasin ja väga halb on olla, et siis häirekeskuse töötajad oleksid koolitatud sedasama küsima.

Või kui keegi ütleb, et ta naaber on teadvusetult okseloigus, et siis häirekeskus küsiks, kas ta teab midagi tolle inimese hiljutistest reisidest.

Kui häirekeskuse töötaja ja perearst oskavad küsida, siis osatakse informeerida ka kiirabi ja kiirabi oskab valmis olla. Neil on seal erakorralisteks juhtudeks niisugused telgid, mis pannakse autosse, et kiirabiautot mitte ära saastada. Ja siis sõidab kiirabi otse nakkusosakonda, kus meil on palatid, kuhu saab siseneda õuelt.

Niisiis te arvate, et kui Eestisse saabub Ebola viirusesse nakatunud patsient, siis saabub ta kindlasti Aafrikast, aga mitte Euroopast, näiteks Saksamaalt, kus üks juhtum on olnud?

Saksamaa patsient suri ära, sealt ohtu ei tule.

Aga on uuringuid, kus on öeldud, et Ebola viirus võib teatud tingimustel püsida pindadel elus 50 päeva …

Pidage hoogu!

Seda viirust ei saa pindadelt. Seda viirust saab haiget inimest puudutades. Kui te teda ei käpi, siis midagi ei juhtu. Ebola ei ole gripp, see ei levi piisknakkusena ega õhu kaudu.

Aga miks räägitakse siiski ka distantsist? Et kui see on väiksem kui meeter, võin ma olla ohustatud.

See kehtib haiglatingimustes. Te peate aru saama, et selline inimene tänaval enam ei käi. Ja et viiruse inkubatsiooniperioodil on ta veel täiesti terve. Siis ei erita ta seda viirust kuskiltki otsast.

Milliste sümptomite ilmnedes ta nakkavaks muutub?

Ta on nakkav otsekohe, kui sümptomid tekivad, ja need tekivad järsult.

Aga kui inimene on sel ajal lennukis?

Teoreetiliselt on teil õigus, aga vaadake …

Meie oleme õpetatud mõtlema tõenäosuslikult, ja tõenäosus, et tal tekib see esimene haiguspäev lennu ajal, arvestades, kui vähe on neid lende, on äärmiselt ebatõenäoline!

Tõenäoline on hoopis see, mida on kirjeldatud Ameerikas. Inimene läks arsti juurde. Õde küsis, kas ta Libeerias käis. Vastus oli jah. Ning seepeale saadeti inimene koju. Nüüd püütakse vabandada ja välja selgitada, miks see info seisma jäi. Ma veelkord ütlen, et kui mind miski muretsema paneb, siis see, mis toimub enne haiglat.

Mida Ebola viirus minuga teeb?

Viirus tekitab veresoonte sisekesta nekroosi ehk lagunemist, veresooned hakkavad verd läbi laskma. Surm saabub põhjusel, et organid ei suuda oma funktsiooni enam täita. Tekib multiorganpuudulikkus.

Kirjeldatakse ka, et ajukahjustusest võivad neil patsientidel, kes on veel teadvusel, tekkida ka psüühikahäired – nad võivad agressiivseks muutuda. See on põhjus, miks haiglatingimustes räägitakse distantsi pidamise vajalikkusest.

Teatavasti viirused muteeruvad. Kas Ebola võib muutuda veelgi ohtlikumaks? Et hakkab levima õhu kaudu?

Mul ei ole niisuguseid andmeid. Nii kiiret mutatsiooni nagu gripiviiruste puhul Ebolal ei ole. Tema ohtlikkus on olnud ühesugune alates ajast, kui see avastati – 1976. aastal Zai-re’is ühe epideemia ajal Ebola jõe äärses külas.

Viiruse kandjateks on ühed taimtoidulised nahkhiired, kes söövad puuvilju. Juba hammustatud puuvilja võib süüa ahv. Kohalikud elanikud küpsetavad nii nahkhiiri kui ahve. Nakatuda võib haige looma nülgimisel, et lõikad näppu.

Ebola puhanguid on ajaloos mitmeid olnud?

Ma võin peast öeldes eksida, aga see on mu meelest juba 25. puhang.

Tõsi, ohvrite arv ei ole kunagi olnud nii suur. See on seotud sellega, et populatsiooni tihedus ja urbanisatsioon on aina suurenenud.

Nüüd on ka suured linnad epideemiasse haaratud. Meditsiinisüsteem on aga lagunenud. Valgetesse inimestesse suhtutakse endiselt suure umbusuga. Samal ajal järgitakse aastatuhandeid kestnud matmiskombeid, kus kadunukest puudutakse ja suudeldakse. Surnul on viiruse kontsentratsioon kõige suurem.

Millal Ebola viirushaigus Eestisse võiks jõuda?

Mina loodan, et ei jõua. Nagu ma ütlesin, see on äärmiselt ebatõenäoline.

Aga kui Ebola-patsient peaks meile tulema, ja kui näiteks teie olete selle patsiendiga kokku puutunud ning teile antakse korraldus olla 21 päeva karantiinis, siis see on asi, mida tuleb järgida. Texases pandi isegi koer karantiini.

Kas hiljutisel arstide nõupidamisel sõna Ebola kõlas?

Kindlasti kõlas. Me arutasime seda Ameerika juhtumit. Et protokolli eiramine maksab kätte. Et protokoll peab olema kindel nagu Moosese raamat.

Tagasi üles