Rändur, kes armastab revolutsioone

Ameerikast Ohiost pärit Andrew Mathews reisib mööda ilma, et olla pöördeliste sündmuste tunnistajaks. Kuue aastaga on ta näinud revolutsiooni Nepalis, Kõrgõzstanis, Egiptuses ja Ukrainas. Foto: Margus Ansu

Lodjaseltsi jõekohvikus esines reede õhtul ameeriklane Andrew Mathews (29), kes reisib hääletades mööda maailma ning on viimase kuue aastaga näinud revolutsiooni nii Ukrainas, Egiptuses kui Nepalis.

Ettekanne kandis pealkirja «Hääletades läbi revolutsioonide». Kust te ise pärit olete?

Ma kasvasin üles Ohio osariigis ning pärast ülikooli kolisin Hawaiile. Seal otsustasin hakata elama telgis. Olin peamiselt metsas või mõne farmi juures. Raha teenimiseks tegin mitmesuguseid töid, värvisin näiteks maju ning koristasin aedu. Kõik selleks, et saaks reisida.

Miks te valisite sellise elu-stiili?

Tahtsin. Olen pärit suurest perest: mul on kokku viis õde ja venda. Kõik minu tuttavad lõpetasid ülikooli ja hakkasid pärast seda korralikult tööl käima. Triiksärk ja lips, maja, abielu, lapsed. See kõik polnud minu jaoks. Mina tahtsin reisida, näha teisi kultuure ja rahvaid. Tahtsin näha midagi erinevat sellest, kus ma olin üles kasvanud.

Ma mäletan, et teises klassis võttis ema mind ükskord kaasa vanema venna klaveritundi. Nägin seal ruumis umbes meetri kõrgust National Geogra-phicu ajakirjade hunnikut ning istusin selle juures tund aega. Lugesin India ja Hiina kohta, vaatasin fotosid, ja see tõeliselt vaimustas mind. Sellest alates olen unistanud reisida, et näha, kuidas elatakse teistes riikides ja kultuurides.

Nüüd olete reisinud mööda maailma juba kuus aastat?

Jah. Minu esimene reis väljaspool Ameerika Ühendriike oli 2009. aasta kevadel Nepali. Kui olin jõudnud Katmandusse, läks ikka tükk aega, et sealsest poliitilisest protestist aru saada.

Nägin seal palju viha ja raevu. Paljud inimesed kandsid demonstratsioonidel mitte ainult lippe ja loosungeid, vaid ka kive ja kaikaid. Nad loopisid neid tänavatel vastaste pihta, kel olid teistsugused poliitilised vaated. Tahtsin näha, kuidas ühiskond liigub monarhiast demokraatiasse. See oli üks esimesi poliitilisi võitlusi, mille tunnistaja ma ise olin.

Nepalist suundusin ma tagasi Hawaiile. Töötasin kuus-seitse kuud ning kogusin raha, et saaksin taas vähemalt neli kuud reisida. Olen olnud väga erinevate, hiljem pöördeliseks osutunud poliitiliste sündmuste tunnistajaks. Minu teine riik oli Kõrgõzstan.

Kuidas te valite oma sihtkohti?

Olen küllalt vaene ning seetõttu on palju kohti, kuhu ma ei saa minna. Aga üldiselt lähen sinna, kus on poliitiliselt ebastabiilne olukord või konfliktid. Mõnikord viskan nalja, et kui kusagil on demonstratsioon, tähendab see allahindlust. See on muidugi must huumor.

Miks te otsite kohti, kus võib olla väga ohtlik?

Need kohad on olnud varem avatud kogu maailmale ja kui läheb jamaks, siis on turismisektor esimene, mis saab kannatada. Hotellid on tühjad ja väikesed tänavaärid kannatavad. Siis ongi minusugustel seljakotiränduritel võimalus olukorda parandada.

Me räägime hiljem edasi, et jah, seal võib olla tänaval probleeme, kuid inimesed on siiski sõbralikud ja külalislahked.

Millises riigis on olnud siiani kõige ohtlikum?

Kõige ohtlikum oli Egiptuses. Kogu see rahvahulk oli Kairos meelestatud nii valitsuse kui ka ajakirjanike ja fotograafide vastu. Mind võeti kinni koos poliitiliste demonstrantide ja mitme Šoti, Taani ja Austraalia fotograafiga.

Meid arreteeris spetsiaalne julgeolekuüksus. Kõik lükati spetsiaalsesse kinnipidamisautosse. Meid rööviti ja peksti ning võeti ära nii kaamerad kui raha. Taheti teada, mida me seal teeme ja mis on meie ülesanne. Kas me töötame oma valitsuse heaks? See oli väga halb tunne.

Olete mõnes kohtas tundnud, et teie elu on reaalselt ohus?

Muidugi. Kairos oli see kindlasti. Peale selle, et meid peksis politsei, oli ühel õhtul demonstratsioon, kus mõnekümne minutiga tuli tänavale 10 000 inimest. Rahval olid poliitilised loosungid, nad karjusid ja marssisid. Ja siis tuli rünnak ameeriklaste vastu ...

See ei toimunud linna keskväljakul, sest politsei oli selle blokeerinud. Kaks maskides meest ronisid suure kuju otsa. Tipus võtsid nad seljakottidest Ameerika lipud ja panid need põlema. Olin sealsamas all koos Austraalia fotograafiga. Ta tegi neist pilte ja minu riigi lipu põlenud tükid langesid aeglaselt mu näole nagu lumehelbed.

Tuhanded Egiptuse mehed karjusid samal ajal kõrval, et nad vihkavad minu riiki ja minu valitsuse poliitikat. Austraallane ütles mulle, et tal on selle kõige pärast minu ees häbi.

Kaks Egiptuse meest said aru, et me räägime inglise keeles, aga õnneks nad ei mõistnud, millest me rääkisime. Sellel hetkel oli küll tunne, et need mehed võiksid meid ära tappa.

Ja pärast seda läksite selle aasta alguses ikkagi Ukrainasse?

Jah, ma läksin vaatama, kui palju erineb tegelik olukord sellest, mida näidatakse televiisoris ja kirjutatakse ajalehes. Ajakirjandus kipub alati asju võimendama ning otsib sensatsiooni. Üldiselt reisin ma üksinda, aga kui olen juba kohal, kohtun tihtipeale teiste välismaalastega, kel on samasugused ideed ja mõtted.

Mida te Ukrainas kogesite?

Tegelikult ma nägin, kui tsiviliseeritud ja hästi organiseeritud kõik oli. Kõigil oli oma kindel ülesanne. Kogu linn tegutses koos. Kuigi mõned tänavad olid blokeeritud ja väljakutel olid barrikaadid, käisid kesklinnast kaugemal elavad inimesed oma igapäevasel tööl.

Demonstrantidele olid käima pandud toiduautod, välitualette puhastati korrapäraselt. Organiseeriti sooje riideid ja tekke. Kõigil oli oma kindel tegevus ja eesmärk. Valitsushoone muudeti kiiresti ümber haiglaks ning pressikeskuseks. Esimesed kaks nädalat oli kõik suhteliselt rahulik. Õhtuti oli suuremaid aktsioone, aga enamik inimesi juba magas siis.

Aga ühel õhtul olin ühel barrikaadil koos Austraalia fotograafiga. Ta tegi pilte ning ütles lõpuks: hea küll, siin pole enam midagi teha, oleme näinud kõike ja läheme nüüd ära. Olime just lahkunud, kui umbes kakssada sõjaväelast tungisid barrikaadidele ja hakkasid inimesi arreteerima. Pärast seda kõik eskaleerus. Kui ma hommikul tahtsin minna pressikeskusse, oli see maha põlenud.

Kas Ukrainas oli teie viimane revolutsioon?

Pärast Ukrainat läksin tagasi Ameerikasse, et koguda raha. Viimati käisin Šotimaal vaatamas iseseisvusreferendumit. See polnud otseselt revolutsioon. Tänaval polnud kaklusi. Võib öelda, et palju suuremat võitlust näeb seal jalgpalliväljakutel, aga need tunded olid sarnased.

Kuidas te sattusite Eestisse ja Tartusse?

Ma lendasin Glasgow’st Riiga ja hääletasin sealt Tartusse. Tulin siia, sest Eestis elab Victor Pavlenkov, kellega ma kohtusin Maidanil. Ta rääkis Eesti kohta väga palju head.

Peate täna Tartus loengu. Millest?

Ma räägin oma reisidest ja võibolla on mul anda häid nõuandeid tudengitele, kes plaanivad reisida nendesse kohtadesse, kus on keeruline olukord. Võibolla oskan anda näpunäiteid, kuidas sellistes olukordades ellu jääda või kuidas tuleks käituda, kui satute suurtesse rahvahulkadesse. Võin rääkida sellest, kuidas politsei püüab demonstrandid lõksu.

Võibolla suudan nii ennetada reisijate probleeme, mis võivad tekkida. Lisaks loodan ma koguda loenguga veidi raha, et maksta elamise eest.

Kui kaua te plaanite sellist elu veel elada?

Ma ei tea. Mõnikord mõtlen, et peaks minema uuesti õppima. Aga tean sedagi, et ma ei taha enam ehitada ega koristada, et raha teenida. Tahan reisida ja samal ajal koguda loengutega raha. Mul on soov anda välja ka raamat oma reisidest. Plaanin lahkuda Eestist laupäeval ning tahan hääletada siit Donetskisse.