Ema ja poeg ootavad Päikesekodu

Robin Kähri on küll ratastoolipoiss, kuid saab ka raami abil liikumisega hakkama. Foto: Erakogu

Tartu Maarja kool tähistab sel nädalal oma 20. aastapäeva terve rea sündmustega. Praegu käib koolis 71 last, kellest kaheksa on lasteaialapsed. Kuid koolil on ka vilistlased. Tartu Postimees uuris, kuidas neil läheb.

Kolmas lugu räägib Valga poisist Robin Kährist.

20-aastane Robin Kähri on üks neist, kes ootab Maarja Päikesekodu sündi Haaslava vallas. Kui see valmis saab, hakkavad seal elama need sügava puudega noored, kes Põlvamaal olevasse Maarja külla ei mahu.

Robin Kähri on samuti üks Tartu Maarja kooli vilistlasi, kes aga praegu elab Valga haigla erihoolekandeosakonnas.

Robini ema Lilian Kähri ütleb, et teda on eluaeg Robini emaks hüütud, alles nüüd viimasel ajal on ta Lilian.

Lilian Kähri ei ole kuni viimase ajani tööl käia saanud, sest niisugust töökohta, mis oleks võimaldanud tal mitu korda aastas koos lapsega taastusravil käia ning haiglas viibida, polnud võimalik leida.

Robin sündis enneaegsena ja suure ajukahjustusega – lapsest soovitati loobuda.

«Minul seda äraandmise mõtet ei olnud, mitte kordagi,» ütleb Lilian Kähri. «Muidugi ei kujutanud ma ka ette, et me elu just selliseks kujuneb... Et lapse isa meid maha jätab ja me jääme päris kahekesi.»

Robin on ta sõnul rahulik ja rõõmsameelne poiss. Viimasel ajal ehk natuke tõsisem kui varem, aga kooli ajal tegi küll krutskeid. Ema meenutab, kuidas Robin oskas ka kinnisest sahtlist kommid kätte leida ning kuidas ta käis telekanuppe kruttimas, tehes hiljem näo, et tema ei tea midagi.

«Robin ei räägi, aga jutust saab aru ning keeldudest ja käskudest ka,» ütleb ema. Vahepeal oli nii, et kui Robin noogutas, siis noogutas terve kehaga.

Robin liigub enamasti ratastooliga ja ta oskab seda ise juhtuda. Mõnikord käib liikumisraamiga.

«Tartu Maarja kool on andnud meile kõik,» ütleb Lilian Kähri. «Kuigi kui Robin sinna läks, võttis minul kolm kuud aega, enne kui ma ära harjusin, et Robinit ei ole iga päev kodus. Aga igal emadepäeva- ja jõulupeol suutis see kool mind üllatada, et mida nad olid jälle Robinile selgeks õpetanud.»

Lilian Kähri on ise väljaõppinud juuksur ning ükskõik kus ta oma lapsega on viibinud, kas haiglas või taastustreeningul, on tal juuksurikäärid kaasas. Tööd on jätkunud, sest ega erivajadusega või ratastooliinimestel ole juuksurilkäiku lihtne ette võtta. Nii on Lilian Kähri saanud oma oskustega inimesi aidata.

Nüüd on tal aga pärisamet ning tänu sellele saab ta taas olla oma poja lähedal.

Lilian Kähri on nimelt Valga haigla hoolekandeosakonna hooldusõde. See on niisugune inimene, kel ei pea olema meditsiiniharidust, kuid keda on aga vaja selleks, et klientide asju korraldada.

Lilian Kähri loodab väga, et Valga hooldekodu jääb Robinile ja nii mõnelegi teisele Maarja kooli vilistlasele, kes sealsamas oma päevi veedavad, ajutiseks vaheetapiks. Et Maarja Päikesekodu kindlasti valmib.