Killu otsib ametit ja Kati kasvatab loomi

Killu ja Kati Alekand. Pilt on tehtud sel ajal, mil mõlemad tüdrukud veel Maarja koolis õppisid. Foto: Erakogu

Tartu Maarja kool tähistab sel nädalal oma 20. aastapäeva terve rea sündmustega. Praegu käib koolis 71 last, kellest kaheksa on lasteaialapsed. Kuid koolil on ka vilistlased. Tartu Postimees uuris, kuidas neil läheb.

Teine lugu räägib kahest Maarja külas elavast õest.

Kati ja Killu Alekand on endised Tallinna tüdrukud. Tosin aastat tagasi otsustas nende ema Katrin Kaalep, et paremat kohta kui Tartu Maarja kool pole ta lastele olemas, ning kolis Tartu­maale.

Praegu on Kati 24 ja Killu 21. Mõlemad on lõpetanud Tartu Maarja kooli ja elavad Põlvamaal Maarja külas. Vanem tüdruk on lõpetanud ka Räpina aianduskooli, noorem veel õpib seal.

Ema Katrin Kaalep räägib, et juba sünnist saadik oli selge, et päris tavalised lapsed need tüdrukud ei ole. Nad on kõik aastad teinud koostööd geneetikutega, aga ikka ei ole päris selge see, millise võõrapärase nimega sündroom on selle eripära taga.

«Kati ja Killu jäävad lasteks elu lõpuni ja mure nende pärast ei kao minul kunagi,» ütleb ema. «Ma muretsen selle pärast, et kui nad õue lähevad, kas nad ikka panevad ennast õigesti riidesse ega külmeta. Ma tean ka, et Killu võib mulle suvalisel hetkel helistada ja küsida, kus ta töökindad on.»

Katrin Kaalep märgib, et Maarja kool on andnud ta lastele kõik nende tuttavad ja kogu sõpruskonna, tänu nendele on tüdrukute elu palju sisukam, kui see oleks muidu. Rääkimata praktilistest teadmistest ja oskustest.

Kati ja Killu on väga laia silmaringiga ja tähelepanelikud tüdrukud. Selle tõestuseks jutustab ema loo.

«Olime aastaid tagasi kord Viini lennujaamas oma kodulendu ootamas,» meenutab ta. «Istusime ootealal, kui Killu muu jutu sees ütles: «Emme, president tuleb!» Jajah, ühmasin selle peale.

«Emme, saad sa aru, Lennart Meri tuleb!» kordas Killu.

Vaatasin siis osutatud suunas ja nii oligi. Killu jooksis kohe Lennart Meri juurde teda tervitama, mille peale toona küll juba ekspresident muhedalt vastas: «Ei või olla, olen sind nii kaua Eestist otsinud ja näe, nüüd leian su Viinist!»»

Ema sõnul valib Killu praegu hoolega elukutset. Kui nad satuvad koos mõnda söögikohta, kus maitsvat sööki pakutakse, läheb Killu kööki, tänab pakutu eest ja palub end tööle võtta, sest see on väärt koht.

Kati aga armastab loomi. Peaaegu alati «kasvatab» ta kus­kil kedagi. Ema meenutab, et ükskord söötis ta enda peal puuki ega tahtnud kuuldagi selle eemaldamisest, sest loom tahab ju süüa.

Mida toob Killule ja Katile tulevik?

Katrin Kaalepil on kodus neljaseks saav poeg ja kaheksane kasupoeg. Ometi ütleb ta, et tema elu missioon ja ülesanne on eelkõige kindlustada tüdrukute tulevik.

«Elu Maarja külas ei ole odav, sest riiklikud toetused seda ära ei kata ja ma pean suutma mõelda nii kaugele ette, kuidas elavad nemad siis, kui mind ükspäev ei ole,» vastab ta. «Ning kust ma leian usaldusväärse isiku, kes teeb tulevikus otsused nende kasuks. Ma pean terve elu väga pikalt ja usinalt töötama, et kindlustada kõik need võimalused, mis mu lapsi rahuldavad.»