Tartu Maarja kool tähistab sel nädalal oma 20. aastapäeva terve rea sündmustega. Praegu käib koolis 71 last, kellest kaheksa on lasteaialapsed. Kuid koolil on ka vilistlased. Tartu Postimees uuris, kuidas neil läheb.
Tüdruku elutreeneriks hakkas vanaisa
17. oktoober 2014, 09:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene lugu räägib Tartu tüdrukust Maria-Elisabeth Rannest.
Kui sa Maria-Elisabeth Rannega juttu alustades saad vastuseks «Ei tea, ei tea!» või siis lause «Ma ei mäleta!», on see märk suurest sõbralikkusest ning sellest, et vestlus võib jätkuda.
Maria-Elisabeth Ranne on loomult heatujuline ja humoorikas tüdruk. Tartu Maarja kooliga on ta olnud seotud 20 aastat, sest juba kolmeselt tuli ta Maarja kooli lasteaeda ning seal lõpetas ta ka põhikooli.
Praegu on Maria-Elisabeth 23. Kui küsida, millal ta sünnipäev tuleb, on vastus kiire: «Talvel, kahekümne esimesel detsembril.»
Maria-Elisabethil on hea mälu ning kõik faktid jäävad hästi meelde. Ta oskab täpselt kirjeldada, kus ta Tartus elab, ning ta ei nimeta mitte ainult tänavat ja majanumbrit, vaid ka seda, kummas tänava otsas ja milliste tänavate ristumiskohas ta kodu täpselt asub.
Maria-Elisabeth Ranne sisustab kõik oma päevad Tartu Maarja tugikeskuses. Seal saab näiteks villa kraasida, mille tulemuseks on õrn villakangas, millest omakorda võib villaseid seinapilte teha.
Või salli kududa. Salli saab kududa ühel erilisel pulkadega kangasteljel, kus lõnga tuleb ühelt pulgalt teisele tõsta. Juhendaja jälgib, et midagi segamini ei läheks.
Osa tugikeskuses valmistatud käsitööesemetest läheb müüki ja neid võib igaüks huvi korral tugikeskuse müügiriiulist ostma tulla.
Pühendunud vanaisa
Tartu Maarja tugikeskusesse viib Maria-Elisabethi iga päev ta 75-aastane vanaisa Raivo Ranne. Ja õhtul, enne kui vanaisa ise turvameheametisse läheb, toob ta Maria-Elisabethi koju tagasi. Just Maria-Elisabethi pärast käibki vanaisa tööl ainult õhtuti või öösiti.
Raivo Ranne on Maria-Elisabethi perekonna jäämäe veepealne osa. Inimene, kellega koos tüdrukut kõige sagedamini näeb. Ülejäänud töö ja hool, mida Maria-Elisabeth vajab, jäämäe veealuse osa, teevad ära Maria-Elisabethi ema Jane, tädi Inge ja tema elukaaslane ning vanaema Tiia. Kõik nad elavad ühes majas ühe katuse all.
Veel on Maria-Elisabethil 10-aastane vend ja kaks väikest tädipoega.
Vanaisa Raivo Ranne on pühendanud Maria-Elisabethile kogu oma vaba aja.
Muidugi on ka see päevakorral olnud, et Maria-Elisabeth läheb elama Põlvamaale Maarja külla. «Aga oleme leidnud, et seni, kuni Maria-Elisabeth leiab tugikeskuses tegevust ja me saame kodus hakkama, pole selleks vajadust,» ütleb vanaisa.
Kuidagi on nii kujunenud, et juba väikesest peale on Maria-Elisabeth just vanaisa südame küljes.
Vanaisa meenutab koledat mürgistusnähtudega haigust, millesse tüdruk haigestus, olles vaid aasta ja kaheksa kuune. Siis koomat ja halvatust ning seda, et laps ei hakanud rääkima. Isegi logopeed loobus.
«Seda ma aga lapsevanemale ütlen, et ära pane tähele, kui paistab, et su laps ei saa sinust aru. Kõik, mis räägid, jääb talle kuhugi ... Nagu arvuti kõvakettale, ja ükskord saab ta selle kätte,» räägib Raivo Ranne.
Elu treening
Vanaisa meenutab, kuidas ta Maria-Elisabethiga mööda linna jalutas ja muudkui kõneles, kus nad aga parajasti olid. Et aidaa, Ropka tänav, ja tere, Tähe tänav.
Edasi räägib vanaisa sellest, kuidas neil oli suur segadus sõnaga «kodu».
Sõna ise oli selge, aga niipea, kui seda käänata, et lähme koju, ei saanud Maria-Elisabeth tuhkagi aru, millest jutt käib. Tuli öelda: lähme kodu!
«Kõigepealt pead sa robinal minema tema tasemele ja alles sealt aegamööda edasi liikuma,» õpetab vanaisa oma elukogemusest.
Küsin Maria-Elisabethilt, et kuigi lasteaia- ja kooliajast on natuke aega juba möödas, mis talle tollest ajast kõige rohkem meelde on jäänud.
«Käsitööd tegin ma küll, ja ratsutamine meeldis,» vastab ta.
Vanaisa küsib omalt poolt, et mis sporti Maria-Elisabeth on teinud. Neiule ei tule meelde. «Ma ei mäleta,» vastab ta. Ja vanaisa ütleb talle ette: rattasõit.
Kui veel ilusad ilmad olid, sõitsid nad koos kodunt tugikeskusesse ja õhtul tagasi koju ikka rattaga. «Me oleme teinud sellise marsruudi, kus saab sõita nii, et kõnnitee ja sõidutee vahel on enamasti haljasriba. Ükskord juhtus, et ta kukkus mul ära,» jutustab vanaisa.
See ärakukkumine tähendab, et Maria-Elisabeth kannatab epilepsiahoogude käes, ja kuigi neid tuleb ette harva, peab nendeks alati valmis olema.
«Ma olen talle kogu aeg öelnud, et kui sa rattasõidu ajal midagi kahtlast tunned, siis pane kohe jalad maha ...» sõnab Raivo Ranne ja vaatab seda öeldes jälle Maria-Elisabethile otse silma.
Huvisid palju
Maria-Elisabethi huvid on laiad. Televiisorist meeldib talle saade «Kodutunne». Meeldib väga, kui vanaisa temaga Peeter Oja häälega räägib. Peeter Oja teab Maria-Elisabeth «Ärapanija» saatest.
Ka õpib Maria-Elisabeth hispaania keelt, kuna tema sõbranna Veronika Sõstar – heleda lauluhäälega pime muusik Allikabändist – käis hiljuti Hispaanias. Maria-Elisabeth teab hästi sõna hermano, mida ta kasutab siis, kui on juttu kellegi õest või vennast.
Ka on tugikeskuses tema head sõbrad tegevusjuhendajad Triinu Pajuri ja Anneli Ojastu.
Eriti on Maria-Elisabeth kiindunud Annelisse, kes on kurt ning kelle tõttu on Maria-Elisabethil kodus eesti viipekeele aabits.
Vanaisa Raivo Ranne ütleb lõpuks, et ta lapselaps Maria-Elisabeth on õpetanud teda teistsugustest asjadest aru saama ja teistsugust maailma mõistma ning et see on suur rikkus.
«Aga jah, ma olen juba 75, vanadus hakkab tunda andma,» ütleb ta siis. «Maria-Elisabethile räägin kogu aeg, et sa pead õppima ise siin edasi käima. Siis saab vanaisa ühel päeval ära taevasse minna.»
«No on ikka jama,» ütleb Maria-Elisabeth.
«Ei ole jama, sa pead valmis olema, Maria!» vastab vanaisa.