Urmas Kruuse: Eesti asub toetama vähenenud töövõimega inimesi

Urmas Kruuse

FOTO: Mihkel Maripuu

Erivajadusega inimestest pole kunagi varem Eestis nii aktiivselt räägitud. Selle arutelu oleme ellu kutsunud seetõttu, et piiratud töövõimega inimeste osakaal Eesti tööelanikkonnast on suurem kui pea kusagil mujal Euroopas ja nende käekäik mõjutab mitte ainult neid ennast ja nende lähedasi, vaid kogu ühiskonda.

Oleme seetõttu algatanud kaks töövõimereformi nimetuse alla koondatud eelnõud, mis püüavad ühel ajal teha inimlikumaks ja väärikamaks erivajadusega inimeste kohtlemise, toetades neid individuaalse juhtumikorralduse kaudu, samal ajal suurendades nii erivajadusega inimestele, tööandjatele kui ka omavalitsustele mõeldud teenuseid.

Erivajadusega inimestel on muudatuste ees hirmud – kas need ikkagi arvestavad reaalselt paljude igapäevaste raskustega, millega erivajadusega inimene peab nii tööd otsides kui ka seda tehes silmitsi seisma?

Jah, arvestavad, oleme nüüdseks juba poole aasta jooksul peetud tulistelt koosolekutelt ning ka miitingutelt saanud tagasisidet. Oleme ka muutnud oma lahendusi.

Veel mõni kuu tagasi oli erivajadusega inimeste põhiline hirm, et pensionist toetuseks muutuv abiraha väheneb.

Nüüd on taas hea selgitada, et esiteks on uus toetus suurem kui praegune keskmine töövõimetuspension.

Teiseks, kui erivajadusega inimene saab tööle ja hakkab saama palka, siis töövõimetustoetus ei hakka vähenema enne, kui ta saab vähemalt 960 eurot palka, ning toetust ei maksta, kui inimene teenib üle 1280 euro. Peame siin meeles, et keskmise töötava töövõimetuspensionäri palk on praegu alla 600 euro.

Arutelude käigus selgitasime välja põhilised muudatused, mida on vaja ellu kutsuda. Jõudsime kolme sellise muudatuseni.

Muudatus 1: peame lähtuma konkreetse inimese vajadustest

Töövõimereformi tuum on individuaalne lähenemine igale inimesele. Igal inimesel on oma ainulaadsed oskused ja tugevad küljed, kõige tähtsam on osata neid õigesti rakendada. Töötukassa hakkab hindama inimese säilinud võimet teha tööd, mitte seda, mida ta ei suuda teha.

Näiteks kui professionaalne korvpallur vigastuse tõttu enam palliplatsile ei pääse, saab ta oma teadmistega mõnele meeskonnale treenerina toeks olla.

Hindamise tulemusel vaadatakse, milline töö inimesele sobib, ja aidatakse leida võimalikku tööandjat. Koos tööandjaga arutatakse läbi, kas ja kuidas on töökohta vaja kohandada. Ka rahvusvaheline kogemus kinnitab, et parimaid tulemusi annab just individuaalne lähenemine.

Vähendatud töövõimega inimeste tööturule toomine nõuab aktiivsust riigilt ja omavalitsuselt, aga ka tööotsijailt endilt.

Erivajadusega inimeste puhul räägime sisulisest aktiivsusest, tühikäike kedagi tegema ei sunnita. Aktiivsuseks loetakse töötamist, osalemist töö otsimisele suunatud tööturumeetmetel, õppimist sõltumata vanusest, alla kolmeaastase lapse kasvatamist ja puudega inimese hooldamist.

Töövõimereformi fookus on aidata inimesed tööle, pakkudes selleks toetuse näol rahalist tuge, tervislikule seisundile vastavaid tööturumeetmeid, kohandusi töökohas, töötamiseks sobivat abivahendit ning tööalast rehabilitatsiooni. Seda kõike on palju rohkem kui seni, peame hakkama koos tööle, et uus süsteem rakenduks.

Eestis on mastaapne tööjõupuudus. Töötukassa telefonid helisevad juba praegu alalõpmata, sest tööandjad ootavad uusi meetmeid, et nende toel erivajadusega inimesi tööle võtta. 68 protsenti tööandjatest on juba valmis erivajadustega inimesi tööle võtma, nad vajavad ja saavad selleks riigi tuge.

Palju on räägitud töövõimetoetuse suurusest. Hindamise tulemusel selgub, kas inimene on töövõimeline, on ta töövõimeline osaliselt või tal puudub töövõime.

Osaline töövõime tähendab, et inimesele pakutakse talle vajalikke ja sobivaid teenuseid ja abivahendeid ning otsitakse talle kõige paremini sobivat töökohta. Ka tema tulevasele tööandjale pakutakse vajalikke teenuseid. Inimesele makstakse toetust 180 eurot.

Puuduv töövõime tähendab, et inimene ei pea osalema tööturul, aga ta võib seda teha. Kui ta seda soovib, osutatakse talle kõiki vajalikke teenuseid. Talle makstakse toetust 320 eurot – see on suurem kui praegune keskmine toetus, ehk et puuduva töövõime korral saab inimene toetust rohkem. Kui osalise töövõimega inimene käib tööl, sõltub tema toetuse täpne suurus sellest, kui suur on ta palk.

Puudega inimeste organisatsioonide ettepanekul tõusis piir 960 eurole (varasemalt 641 eurolt), alates sellest hakkab toetussumma eurohaaval vähenema. Kui vaadata, kui palju praegu töötavad töövõimetuspensionärid teenivad, siis valdav enamik teenib kuus kuni 560 eurot. Toetus on kahtlemata väga oluline, see aitab paremini toime tulla.

Muudatus 2: viime sisse toimivad sotsiaalteenused

Käisin möödunud nädalal nii erivajadusega inimeste piketil kui ka enne seda kohtumas Pärnu, Rakvere ja ka Tartu puudega inimeste kodade liikmetega.

Neid inimesi oli hirmutatud, et edaspidi on rehabilitatsiooni teenust vajavatel inimestel seda raskem saada. Tegelikult on asi vastupidi.

Kui praegu tuleb rehabilitatsiooni teenuse saamiseks oodata puude määramist, olla järjekorras, siis reformi jõustumisel järjekorrad peaaegu kaovad ja rehabilitatsiooni on võimalik saada oluliselt kiiremini. Puude määramist ootamata, esimesel võimalusel – kui inimese tervis halveneb või on temaga juhtunud õnnetus, vajab ta kiiresti abi. Ehk siis: rehabilitatsioon ja vajalik abivahend kiiresti kätte, et inimesel oleks võimalik naasta tööjõuturule.

Sama oluline on abivahend, mis aitab inimesel toime tulla. Abivahendite saamist korraldasid seni maavalitsused. Edaspidi muutub see tsentraliseerituks ning abivahendeid saab ühtsetel alustel üle Eesti.

Ettevõtjatega sõlmitakse raamlepingud ning inimene saab ise valida, millisest ettevõttest ta abivahendi soetab. See tekitab konkurentsi ka firmade vahel, sest raha hakkab liikuma inimesega kaasas – enam ei arvutata igale maakonnale eraldi summasid.

Ka välistab see olukorra, kus abivahendite raha saab maakondades lihtsalt otsa. Tööl toimetulekuks vajalike abivahendite soetamiseks on perioodil 2016–2020 ette nähtud 16 miljonit eurot. Sotsiaalseks toimetulekuks vajalike abivahendite jaoks on juba järgmise aasta eelarvesse planeeritud 5,3 miljonit eurot.

Kohalike omavalitsuste võime pakkuda oma inimestele vajalikke teenuseid on üle Eesti üsna ebaühtlane. Teenuste arendamist toetame 50 miljoni euroga avatud taotlusvoorude kaudu.

Üks olulisimaid aspekte on omastehooldajate toetamine, mille arendamiseks on ette nähtud 7 miljonit eurot.

Sellele lisandub eaka või puudega inimese päevahoiule ette nähtud 2,4 miljonit eurot. Kui kodust hooldust vajavatele inimestele saab pakkuda erinevaid teenuseid, annab see nende lähedastele ja hooldajatele võimaluse kasvõi osaajaga tööle minna.

Muudatus 3: riigi eeskujul muudame avatumaks nii ühiskonna kui tööandjad

Seaduste muutmisest jääb väheks, et töövõimereform õnnestuks.

Tuleme ühiskonnast, kus puudega inimesed aeti peitu, silma alt ära. Oleme aastatega saanud targemaks, muutunud avatumaks ja kaasavamaks. Sarnased muutused on ka tööturul – tööandjad on juba praegu avatumad palkama erivajadusega inimesi.

Töövõimereformi arutelu jooksul on hüppeliselt sagenenud tööandjate pöördumised töötukassasse – soovitakse teavet, kuidas ja millise riigipoolse toega saaksid nad palgata vähenenud töövõimega inimesi. Oma roll on siinkohal ka demograafilistel protsessidel – sünde on vähem, inimesed elavad kauem, samuti jätkub linnastumine.

Registreeritud töötus on praegu neli protsenti, mis sisuliselt tähendab tööjõupuudust. Iga inimese potentsiaal ja oskused on tööjõuturul vajalikud ning selle kasutamiseks peame riigina looma lisavõimalusi.

Ka tööandjad on heas mõttes avastanud erivajadusega inimesed.

Targad tööandjad on avatud ja huvitatud leidma häid ja pühendunud töötajaid. Valdavalt on tagasiside positiivne – vähenenud töövõimega inimesed ongi väga pühendunud ja motiveeritud töötajad. Vähenenud töövõimega inimesed vajavad keskmisest pikemat väljaõppeaega ja algul rohkem tuge, ent seda sujuvam ja parem on hilisem koostöö.

Selleks, et erivajadusega inimesel ei jääks töö leidmine ja tööle asumine üksnes tema tervisest tulenevate takistuste taha, pakub riik nii talle kui ka tööandjale töötukassa kaudu erinevaid teenuseid.

Kahjuks teavad tööandjad üsna vähe juba kehtivatest soodustustest – paljud tööandjad on olemasolevatestki võimalustest kuuldes üllatunud. Näiteks maksab riik töövõimetuspensioni saava töötaja eest sotsiaalmaksu riigieelarvega kehtestatud kuumäära ulatuses. Tema eest ei pea maksma sotsiaalmaksu töötasu alammääralt, vaid selle arvestamise aluseks võetakse talle tegelikult makstud tasu.

Soodustusi on teisigi, millele lisanduvad toetused, mida töötukassa tööandjaile pakub. Väga populaarseks on osutunud ka Astangu kutserehabilitatsioonikeskuse koolitused tööandjaile, kes soovivad olla valmis vähenenud töövõimega inimeste värbamiseks.

Mida avatum on ühiskond ja mida oskuslikumad meie tööandjad inimeste oskuste rakendamisel, seda suuremat kasu tõuseb sellest Eesti majandusele ja riigi arengule.

Tagasi üles