Võimlemiskohtunik uurib inimest

Anna-Liisa Tamm leidis võimlemissaalist hobi kogu eluks. Foto: Margus Ansu

Kes teeb, see jõuab, teatab Anna-Liisa Tamm, kui imestada, kuidas saab end jagada töö vahel tervishoiukõrgkooli füsioterapeudi õppekava juhina ja võimlemisklubi Janika juhatajana, teha teadust ja olla rahvusvahelise kategooria võimlemiskohtunik.

Tema kalendris on plaanid seatud tuleva aasta juulini, seejuures on kalender vana kooli pabermärkmik, kuigi nutitelefon lebab laual. «No vot, olen tihti olnud olukorras, kus asjad ei toimi. Mehele teeb nalja, et olen paras udupea, telefon ja võtmed on tihtipeale kadunud,» ütleb Tamm. Tiheda ajakava tõttu on ta veendunud autoinimene, mõni aasta tagasi, kui ühel õhtul sõideti pere mõlemad autod mahakandmisele, järgnes sellele kaks kuud kestnud logistiline õudus.

Ütlesite telefonis, et edevuse geen teil täiesti puudub, ome­ti on teie töös väga palju vaja avalikku esinemist ja esiplaanil olemist. Kas tunnete seepärast end ebamugavalt?

Mul ei ole probleemi suhtlemisega, iseasi, kas mulle meeldib üritusi kureerida. Kahtlemata ei ole see aspekt, mida igapäevaülesannete juures kõige enam naudiksin.

Teeme siis selgeks, kumb saab päevast suurema osa, kas füsioteraapia või võimlemine?

Põhitöö on ikka Tartu tervishoiukõrgkoolis, suur osa on paberitöö, pean ka loenguid.

Igaühel peab olema hobi ja minu hobi on kindlasti võimlemine. Niisiis minu ajaplaneerimine lähtub sellest, et põhitöökoht on ikka siin Nooruse tänava majas. Seda olen Janika Mölderiga kokku leppinud.

Lapsena arstiks ju ikka tahetakse, aga vaevalt suudab esimese klassi laps unistada füsioterapeudiks saamisest.

Ega mu vanemad selle valiku üle õnnelikud olnud. Lõpetasin Tamme gümnaasiumi päris heade tulemustega. Mul oli vabadus valida, ega palju uksi just kinni polnud. Isa soovitas loodusteadusi, ema arstiteadust. Mulle oli see välistatud, olen nõrganärviline ega talu verd.

Füsioteraapia mõte tuli pärast keskkooli lõppu. Ega ma õieti teadnud, mis see on, aga tundus põnev. Ülikoolis sain  ruttu aru, et olen õiges kohas. Sain siduda selle, mida armastasin teha, ehk võimlemise ja laste treenimise ning õpingud.

Ema suhtus sellesse valikusse pigem ettevaatlikult, aga nüüd on meil ühiseid huvisid teaduse vallas: uurime koos kohvi tarbimise ja taimetoitluse mõju inimese tervisele.

Meil on mõlemal kohvitass ees, kas teeme endale head või halba?

Teeme head, olen täiesti kindel. Kohvil on positiivseid mõjusid, see aitab ära hoida mitmeid vähivorme. Minule on kohvijoomine ka puhtalt hea enesetunde küsimus.

Olen küll lugenud soovitusi, et eelistage kohvile teed.

Jah, aga tee kohta ei ole viimased allikad üheselt positiivsed. Tee mõju on pikaajalisem, kohvil intensiivsem ja kiirem. Kui silmas pidada üksnes kofeiini vähivastast mõju, siis pigem, mida rohkem juua, seda parem. Pärast kolmandat või viiendat tassi algab see positiivne mõju.

Meil hakkavad just saabuma statistilised andmed, kuidas verenäitajatele ja luustikule mõjuvad kohv ja taimetoitlus.

Kui füsioteraapia on huvitav, siis mis on selles huvitavat?

Füsioteraapia ei ole ainult keha funktsioonide taastamine ja probleemide kõrvaldamine. Tänapäeva meditsiinis peame järjest enam rõhku pöörama ennetusele, siis on koormus väiksem nii meie endi rahakotile kui haigekassa eelarvele.

Füsioteraapia eriala pluss on, et see ei ole ainult kontorilaua taga istumine, saab suhelda, tuleb ise olla aktiivne ja tervislike eluviisidega. Tegelikult ju ikkagi päris paljudele ei meeldi kõik tööpäevad arvuti taga istuda. Ja sellest on suur rõõm.

Veel paarkümmend aastat tagasi oli näiteks luuhõrenemine eakate daamide probleem, meie uuringud näitavad, et nüüd on see 20–30-aastaste noorte naiste väga tõsine probleem, mis tuleneb sellest, et nooruses ja lapsepõlves ei ole oldud kehaliselt aktiivne.

Vähem arvutit ja telekat?

Päris täpselt nii see peakski olema. Lapsena peaks piiratud aeg olema igasuguste ekraanide ees, põhiline aeg peaks kuluma õues mängides. Praegu on suundumus pigem vastupidi.

Luutihedusele mõjub hästi hüplemisel saadud koormus. Kõikvõimalikud pallimängud ja muu õues mängimine, kus on jooksmist ja hüppamist. Ainult kehalise kasvatuse tunnist kaks korda nädalas kindlasti ei piisa. Uuringud näitavad pealegi seda, et kehaliselt aktiivsel inimesel on ka õppimisvõime parem.

Mis veel on inimese juures huvitav, mida te tahaksite uurida?

Mõtteid on, aga ma ei tahaks veel seda avaldada. Inimeses on nii palju, mida uurida.

Meil on käsil x-jalgsust korrigeerivate retuuside katsetamine. Eelmisel aastal otsisime lapsi, kelle peal neid proovida, sel aastal jälle. Eesmärk on saada teatava tehnoloogia järgi õmmeldud abivahendile patent. Projekti hing on professor Arved Vain.

Kuidas te omal ajal võimlema sattusite?

Mu ema on terve elu võimelnud, ta viis mind Helvi Varendi juurde, kui olin neljane. Olin seitsmene, kui treener viis mind edasi Janika Mölderi juurde, kes alustas Tamme gümnaasiumis spordiklassiga.

Mind suunati spordi juurde, aga pean ütlema, et ma pole kordagi läinud trenni vastikustundega. Minu omaaegne treeninguseltskond on siiamaani mu lähem sõpruskond.

Ma ei olnud kunagi profitasemel võistleja, pigem käisin sõprade pärast. Olime korduvalt Eesti meistrid, kaugemale me väga ei jõudnud. Võimlemine on ikka noortesport. Neid, kes juunioride meistriklassi jõuavad, on kahjuks vähe.

Noortele on võimlemine põnev. Kõik need kavad ja riietused ja koosolemine. Praegu klubiski näen, et probleemid hakkavad tulema teismeeas, kui kõik ei tule enam kergesti välja, trennid võtavad palju aega.

Minul võis olla trenn viis-kuus korda nädalas. Mõnikord kümneni õhtul.

Tohutu koormus?

Kes palju teeb, see palju jõuab. Näen tudengite pealt, et kes pärast loenguid jõuab veel tööle, temal on hinded tihtipeale paremad kui neil, kes ainult ühe asjaga tegelevad. Mina leian, et see on puhtalt aja planeerimise küsimus.

Millised võimlemisvahendid on teie lemmikud?

Lint on efektne, aga tihtipeale sõlmes ja liiga pikk, pall ümmargune. Vaatajana meeldib kõik, mis hästi välja tuleb. Tegemise aspektist – ei teagi, võibolla kurikad või rõngas.

Miks ei ole te enam treener?

Ma arvan, et aeg sai otsa.

Kohtunik olete siiski.

Rahvusvaheline kohtunik juba 13 aastat. See on põnev. Tuleb olla pidevalt kursis kõigega, mis alal muutub, ja saan klubis aidata treenereid oma teadmistega. See ei ole üksnes kurja näoga kohtunikulaua taga istumine. Mulle see väga meeldib.

Klubijuhatajana püüan lahendada korralduslikke küsimusi, paljutki saab õnneks teha telefoni teel.

Teil on väike poeg. Mida teeb tema sel ajal, kui olete võistlustega hõivatud?

Tema on sellel ajal isa või vanavanematega.

Ega mul muid hobisid eriti olegi. Kogu vaba aeg oleme perega koos. Praegu on laps sellises eas, et oleme kursis Tartu mänguväljakutega. Ega ei ole nuriseda.

Tänu abikaasale, kes on IT-mees, olen ära vaadanud palju tantsusaateid, ta on suur tantsulõvi. Ja kui on võimalus, käime tantsimas. Tuttavaks saime ööklubis Maasikas, mis on sõprade meelest naljakoht. Aga sõbrannal oli seal sünnipäev ja nii ta läks.

Kas te ise sporti veel teete?

Rahvaspordiüritustel ei käi, trenni ei tee. Enne lapse sündi käisin body and mind’i treeningutel. Mulle ei meeldi üksi joosta, pigem meeskonnasport.

Kas jäägitult teadusesse sukeldumine ei ole teil meeles mõlkunud?

Meie teadusprojektid on koostöös ülikooliga. Minu hea juhendaja Jaak Jürimäe doktoriõpingute ajal, temaga jätkame koostööd. Kas ma kunagi võiksin laborisse nokitsema minna ... ei välista.

On küsitud, kas tervishoiukool peaks ikka olema ülikoolist lahus. Mida arvate?

Vastuseid on erinevaid. On plusse mõlema lahenduse kasuks, niisamuti miinuseid. Praegune süsteem toimib. Mulle isiklikult ei meeldi toimivaid süsteeme lõhkuda, mis on Eestis väga populaarne ja hariduses väga levinud. Uus minister, uued ideed, aga poolikuks need ideed tihti jäävad. Läbimõeldust on palju rohkem vaja.

CV

• Lõpetanud Tamme gümnaasiumi 2001 ja Tartu ülikooli füsioteraapia erialal 2005, samas kaitses 2007. aastal magistri- ja 2012. aastal doktorikraadi.

• 2006–2010 oli TÜ kehakultuuriteaduskonnas võimlemisõpetaja, 2005–2008 TÜ kliinikumi psühhiaatriahaiglas söömishäirete osakonna füsioterapeut.

• Aastast 2006 ilu- ja rühmvõimlemise VI kategooria treener. Tal on rahvusvaheline I kategooria kohtuniku litsents.

• Tartu tervishoiukõrgkooli füsioterapeudi õppekava juht aastast 2010 ja võimlemisklubi Janika kohtunik aastast 2001.

• Abielus, peres väike poeg.