Läti näitleja kiidab Eesti teatrit

Jaanus Johanson sai esimest korda proovida kasepuust krooni, mis on valminud kui lavastuse «Kristjan-Jaak laskub maa peale» rekvisiit. Selle sobivust vaatasid lavastaja Andres Keil ja näitleja Jekaterina Novosjolova. Foto: Margus Ansu

Valmieras Dramas Teatris on 32 aastat olnud Januss Johansonsi koduteater. Nüüd osaleb Läti näitleja, kes on tegelikult täisverd eestlane Jaanus Johanson, 5. augustil esietenduvas vabaõhulavastuses Raadil.

Mis õigupoolest on see Andres Keili «Kristjan-Jaak laskub maa peale», mis saab Raadi järve kaldal tasapisi esietendusküpseks?

See on lugu luuletaja Kristjan Jaak Petersonist. Tal oli samasugune saatus nagu läti luuletajal Eduards Veidenbaumsil, kes õppis Tartus aasta õigusteadust ja suri 24-aastaselt kopsuhaigusesse.

Nende kahe elu sarnasusest tekkis kaks aastat tagasi algne projekt, mille Läti-poolne esindaja on Valmiera Draa­­mateater, ja mina kui eesti keele oskaja olen vahendaja. Algne projekt kandis nime «Kristjan-Jaak ja Eduards». Oli mõte, et vaatajad rändavad kaasa ja me teeme teel etendusi.

Lõpuks kujunes projekt selliseks, et möödunud aastal läksid eesti luuletajad jalgsi Riiast Tartusse ning Võnnus (Cesises) oli Läti-poolne vabaõhulavastus «Lätlaste aeg», mille meile kirjutas Lauris Gundars. Nüüd tuleb välja projekti viimane osa «Kristjan-Jaak laskub maa peale».

Mida arvate projekti sellisest muutumisest?

Eks fantaasiad ole ikka suuremad kui tulemus. Aga see on ikka hea, et nüüd on tehtud.
Projekti üks mõte oli arendada suvelavastusi Lätis. Eestis on neid väga palju, Lätis on harva mõni suvelavastus. Õieti on vabaõhulavadel enamasti muusikali tüüpi kerget stiili tükid.
«Lätlaste aeg» oli just kavandatud selleks, et tuua suveteatri mõtet Eestist Lätisse.

Keda te «Lätlaste ajas» mängisite?

Mängisin Jaanuse isa. Juttu oli sellest, kuidas Vabadussõja aegu kujunes õpilaste väesalk. Üks eesti poiss läheb ka sinna ning isa väga kardab tema pärast ja püüab teda sellest eemale hoida. Nii sain rääkida vaatajate ees ka eesti keelt – rääkisin lavastuses oma pojaga, nagu ma teen seda ka oma kodus.

Kui tihti oli teil Lätis enne Jaanuse isa osa tarvis laval kõnelda eesti keeles?

Kõiki osi ei mäleta. Mõne sõna ütlesin näiteks Andrus Kivirähki «Eesti matuses», kus ma mängisin Sassi. Ja Osvaldi osas Jaan Tätte näidendis «Ristumine peateega».

Kui tähtsaks peate osalemist «Kristjan-Jaagus...»?

See on sündmus selle poolest, et ma mängin nüüd esimest korda Eesti teatris.

Andres Keili trupis on teie kõrval vabakutselised noored näitlejad. Mille poolest erinevad nad oma eakaaslastest Lätis?

Ei usu, et nende vahel on erinevusi. Ma arvan, et veidi erineb teatrisituatsioon. Lätis on vabakutselisi näitlejaid vähe, sellepärast on ka teatriprojekte vähe ja meie kultuurkapitali toetus on sellistele asjadele väiksem.

Riik rahastab Lätis peaasjalikult ikka riigiteatrit. Eraalgatused ei ole nii laialt levinud. Eestis saavad erateatrid vähemalt natukenegi toetust. Ma tean, et seda ei ole kuigi palju, aga midagi ikka.

Läti näitlejad suvel peamiselt puhkavad, Eestis aga rabavad palehigis tööd teha. Kas ei oleks loominguliselt parem suvel siiski puhata?

Puhkus on hea, aga veel parem on see, kui on võimalus soovi korral mängida teistes oludes. Ma arvan, et see on näitlejale väga vajalik. Mul on olnud võimalus viimasel ajal teha kaasa aasta jooksul vähemalt ühes projektis väljaspool oma teatrit.

Miks on see siiski vajalik?

Ühe teatri lavastajad näe­­vad näitlejat väga kitsas ampluaas. Mujal mängimine annab võimaluse areneda.

Kuidas teile tundub Eesti teater võrreldes Läti teatriga?

Minu meelest on Eesti teater mitmekesisem. On üllatavaid uue mõtteviisiga tehtud lavastusi, näiteks Uku Uusbergi «Vahepeatus» – mulle väga meeldis! NO99 teatri «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» oli samuti väga huvitav. Jah, Eesti teater on Läti teatrist natuke avaram.

KES ON JAANUS JOHANSON?

Eestlane Lätimaal

Üle-eelmise sajandi teisel poolel lätlaste elumaadele kolinud esivanematega Jaanus Johanson on sündinud Riias 19. aprillil 1956. Kuigi elanud ja töötanud kogu elu Lätimaal, on tema eesti keel väga hea, nii hea, et peale teatritöö on ta ka tuntud tõlkijana.

Muu hulgas suhtleb ta eesti keeles Lätis elavate kodustega. Eesti keeles võib ta tervitada ka isa, kes elab Riias ja saab 12. augustil 96-aastaseks.

Jaanus Johanson lõpetas aastal 1978 Riias lavakunstikooli ja on sellest ajast saati töötanud Valmiera teatris. Praegu elab ta pooleldi Val­­mieras, aga põhiliselt siiski Läti pealinnas. Läti Kutseliste Näitlejate Ühingu juhatuse esimees on ta aastast 2004, mil ta oli selle ühingu üks peamisi asutajaid. «Idee va­­rastasin Eestist,» tunnistas ta.

Tema poegadest on üks ametis Riia Uues Teatris ja teine Valmiera teatris. Kolmas poeg lõpetas kevadel kesk­­kooli. Jaanus Johansoni vend töötab Tallinna Pühavaimu kirikus abiõpetajana.