Werner ja raamatupood kuuluvad kultuurilukku

Agnessa Pillmann alustas Werneri maja restaureerimist 1997. aastal ning peab seda oma elutööks. Foto: Margus Ansu

Ülikooli tänav 11 on üks neist majadest, kus Tartu vaimul on sissekirjutus. Ajaloolise vaimuelu keskuse, Werneri kohviku ja Tartu Ülikooli raamatupoe hoone ühisnimetaja on Agnessa Pillmann.

1997. aastal katsid Werneri kohviku aknaid vineerplaadid, sisehoovis kasvas hein ning lehkas läppunud vesi. Agnessa Pillmann astus vastu oma abikaasa ja poja soovitustele ning pani mängu kogu oma vara, et Ülikooli 11 hoonet otsast renoveerima hakata. Nüüdseks uhkeldab maja väärika väljanägemisega.

Seda maja peab Agnessa Pillmann oma elutööks. Ühes poja Jaanus Pillmanniga renditakse ruume pika ajalooga kohvikrestoranile ning mitmele teisele ettevõttele. Elutööd peaks ta täielikuks, kui terve maja oleks tema perekonna valduses.

Te omate enam kui 60 protsenti majast, kus praegu asub Tartu Ülikooli raamatupood, mille ruumid kuuluvad Tartu linnale. Kas te pole kaalunud ka raamatupoe ruumide osa äraostmist?

Jaanus Pillmann: Miks ei ole?! Muidugi oleme.

Linn on öelnud, et pole kunagi kaalunud raamatupoe ruumide müümist ega kaalu seda ka tulevikus. Mis põhjendus teile mittemüümise kohta on toodud?

Jaanus Pillmann: Mulle on ühe põhjendusena toodud, et linnal pole raha vaja.
Agnessa Pillmann: See on üks põhjendus. Teine on see, et see hoone ei valmista linnale peavalu, linnal on teisi hooneid, mis on lagunenud ja millest linn sooviks vabaneda. Meie oleme selle maja eest hoolitsenud koos linnaga ja linnal pole selle majaga muret. Linn on meiega rahul olnud, sest maja on korras ja toimib.

2012. aasta suve hakul lõppeb linna ja ülikooli vahel rendileping, kas teil pole mõttes siis ehk linnale uuesti ostuks ettepanek teha?

Jaanus Pillmann: Ma teen kindlasti ettepaneku.
Agnessa Pillmann: Ma usun küll.

Oletame, et linn sooviks seda pinda müüa. Mis hinda te peaksite selle eest õiglaseks?

Agnessa Pillmann: Kõik oleneb kinnisvaraturu hindadest.
Jaanus Pillmann: Selge see, et linnal on õigus panna ka sinna klausleid ja kitsendusi. Kui linna huvitab, et seal oleks raamatupood edasi, on see kitsendav asjaolu.

Mida teeksite praeguse raamatupoe ruumidesse?

Agnessa Pillmann: Kui ta on ajalooliselt nii kaua selles kohas olnud, siis peaks ta ikka olema ülikooli raamatupood.

Jaanus Pillmann: Või kas nüüd just ülikooli, kui ülikool ikka ei soovi seda pidada, siis oleks mõni teine raamatupood. Aga sellel pinnal peaks kindlasti raamatukauplus olema.

Agnessa Pillmann: Nii kohvik Werner kui raamatukauplus kuuluvad siia linnapilti ja siia kultuurilukku. 
Jaanus Pillmann: Tegelikult meil on teine mõte ka olnud, et raamatupood saaks ju koostöös kohvikuga rakendada sünergiat, kus üks annab teisele kliente.

Agnessa Pillmann: Jah, ülemiselt korruselt on kohvik ja kauplus omavahel ühendatud. Saaks teha nii, et kohvikust saaks otse kauplusse ja vastupidi.

Miks te pühendate linna kohviku ülalpidamiseks nii palju oma energiat, oma daamilikku stiili ja ka oma isiklikku vara?

Agnessa Pillmann: See on meil perekonna ühine huvi. Inimene peab midagi tegema, millelegi keskenduma ja tegema seda, mis on ilus ja esteetiline. See toidab mind vaimselt. Mitte majanduslikult, vaid sisemiselt. Nii nagu Tallinn ei saa kunagi valmis, ei saa ka see maja kunagi täiesti valmis. 

Mul on huvitav noortega koos olla ja uurida, mis on noorema poole arvamus. Nemad pole ju näinud seda, kuidas siin vanemal ajal oli.

Jaanus Pillmann: Sellele küsimusele võiks olla väga lihtne vastus – aga miks mitte?!

Kuidas te praeguse Werneriga rahul olete?

Agnessa Pillmann: Meie oleme rahul. Me muidugi toitlustusettevõtlusega ise ei tegele – igaüks jäägu ikka oma liistude juurde, aga igapäevane kontakt ikka on. Kondiiter on siin muidugi üle vabariigi kõige parem. Kohv pidi ka olema Tartu parim. Muidugi praegu on rasked ajad ja nii palju investeerida ei saa, kui peaks. Aga klientidele pakutakse parimat.

Jaanus Pillmann: Kui mitmes kohvikus te näete Tartus nii palju inimesi ja kogu aeg järjekorda? Vahest kolmes või neljas.

Aga miks te peate siin kesklinnas sellist kallist kinnisvara, mis pealegi pidevalt investeeringuid nõuab? Kas poleks lihtsam kogu majakompleks maha müüa?

Jaanus Pillmann: Ja mis siis edasi – hakata raha sööma?!
Agnessa Pillmann: Me oleme andnud väikese panuse Tartu linna visuaalsesse arengusse. Kui me selle maja renoveerisime, läks pilt ikka palju ilusamaks. See on nagu oma laps, südamelähedane ja hingega tehtud. Oma last ju ikka ära ei annaks.