«Ärge alustage ninast ja kõrvadest, need ei ole tegelikult portree juures kõige olulisemad,» juhendab Tartu Ülikooli maalikunsti dotsent Anne Parmasto. Käimas on nädalane suveülikooli portreejoonistamise kursus.
Suvepilt: Suveülikool õpetab kasutama aju paremat poolkera
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
4. august 2010, 10:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parmasto kasutab Betty Edwardsi meetodit, et panna kursuslasi kasutama oma aju paremat poolkera ehk emotsioonide ja loovuse peidupaika, mis pärast kaheksandat eluaastat enam iseseisvalt edasi ei arene. Seda saab aga arendada mitmesuguste kunstiülesannetega.
Joonistage nii, et vaatate joonistamisel portreteeritavat, mitte oma kätt, õpetab Parmasto. Joonistada tuleb nii-öelda pimedalt. Edwardsi meetodiga õpivad inimesed nägema ja meelde jätma joonistatavat, mitte keskenduma sellele, mida nende käsi parasjagu teeb.
Parmasto sõnul õpivad kursusel osalejad nädalaga tõepoolest portreed joonistama. Ja mitte lihtsalt joonistama korrektselt, vaid ka isikupäraselt.
Pühajärve kaldal kõlab pliiatsi ja söe sahina taustaks linnulaul. See on juba 11. aasta, kui ülikooli suveresidentsi või mõnda muusse maalilisse paika kogunevad tõsise kunstihuviga suvetudengid. Nende hulgas on aastate jooksul olnud nii õpetajaid, füüsikuid, loomaarste, kunstikollektsionääre, kontoriametnikke kui ka keskkooliõpilasi.
Geir Tore Aamdalile (pildil vasakul) on see seitsmes suvi tulla Norrast Eestisse kunsti õppima.
Aamdal töötab keskkonna ja tervishoiu valdkonnas nõustajana ning leiab, et kunstikursusel osalemine on otseselt tema tööga seotud, sest kunst on osa nii keskkonnast kui tervisest.
«See on nagu sanatoorium – alati on ilus koht, alati on hea toit, alati on hea ilm. Aga kõige parem on see, et sul on viis päeva, kus sa ainult maalid,» toob Aamdal põhjuseid, miks ametnik tuleb suveülikooli joonistama. See pole siiski pelgalt asjaarmastajate puhkeajaviide, vaid tõsine töö.
Kaheksa akadeemilist tundi päevas joonistamist ning õhtul veel vabas vormis maalimist juurde.
Suveülikooli kursustega 11 aasta eest alustades oli eesmärgiks pakkuda inimestele, kes iga päev töötavad muul alal, võimalust tegeleda kunstiga. Teiselt poolt oli aga soov panna inimesi kunsti ja kultuuri ühiskonnas enam väärtustama.