Ivar Kostabi: tõmbekeskus Tartu ja autod

Ivar Kostabi. Foto: Erakogu

Tõmbekeskus olla on üha hõreneva rahvastikuga Eestis uhke ja hää. Miks? Sel lihtsal põhjusel, et tõmbekeskustes pole mitte ainult rohkem töökohti kui mujal, vaid ka paremad teenused. See ei ole kahjuks kõik. Tõmbekeskuse staatusega kaasneb ka üks häda. See on autodeuputus.

Liikluse tipptundide ajal on näha, milline hulk autosid hommikuti Tartusse siseneb ja õhtuti siit väljub, moodustades tihti silmapiirini ulatuvaid kolonne.

Eriti suureks muutus linnalähimaanteede koormus siis, kui kinnisvarabuumi ajal hakkasid inimesed massiliselt kolima linna ümbrusse kerkinud uuselamutesse. Kuidas sealt Tartusse tööle või kooli pääseb? Või laps lasteaeda? Enamasti ikka autoga. Et kõik sõidud tehtud saaksid, on paljudes peredes selleks isegi kaks autot.

Päeval hajuvad kõik mujalt tulnud sõidukid linna peale laiali. Aga kuhu? See ongi küsimus, millega Tartul tuleb varem või hiljem hakata otsustavamalt tegelema.   

Võõras auto õues

Päevane autodeuputus annab end kõige rohkem tunda väljaspool kesklinna ehk väljaspool tasulise parkimise ala. Seal oskavad kogenumad külalisparkijad ehk väljastpoolt Tartut Tartus tööl käijad üles leida iga nurgataguse, kuhu oma auto päevaks ilma parkimistasu maksmata jätta.

Üks selline mõnus tasuta parkimise koht on Pepleri tänaval Maarja kiriku kõrval, kus varem asus kunagi üle Eesti tuntud korvpallikantsi ehk EPA võimla tiibhoone, mis praeguseks on lammutatud.

Nüüd on Pepleri ja Tiigi tänava vahel mälestusena kunagisest spordihoonest alles veel kaks võrkaiaga piiratud võrkpalli liivaväljakut, kuid peaaegu kogu ülejäänud krundi on tööpäeviti hõivanud autod. Parematel päevadel võib seal parkijate arv ulatuda nelja-viiekümneni.

Ilmselt just kesklinna lähedus on tekitanud kogu Pepleri ja Vaksali tänava vahele jäävas piirkonnas (ja mitte ainult seal) väga suure parkimiskoormuse. Selle asemel, et kesklinnas parkimise eest raha välja anda, on ju palju soodsam jätta auto kuhugi lähikonda, kus parkimiskviitungit ei pea lunastama.

Paljud pargivad oma auto isegi võõrasse õue, kui seal just tõkkepuud ees pole. Telliskivi-nimeline liiklusmärk korterelamu sissesõidutee ees ei peata nüüdisajal kedagi, sest selle eiramise eest karistust karta pole. Sõidad õue, paned auto lukku ja kõnnid minema nagu õige tegelane kunagi.

Võõrasse õue sõitjad vabandavad end tavaliselt sellega, et tänaval polnud enam ühtegi vaba kohta. Ja viisakamad neist lisavad, et ega ma teie õues kellegi kohta ära ei võta, sest sõidan kohe paari või paarikümne minuti pärast ära.

Telliskivimärgi eirajate puhul on enamasti tegu siiski üksikjuhtumitega, millest ei tasu suuremat numbrit teha. Põhiküsimus on see, kuidas vähendada kõnealuse piirkonna üldist liiklus- ja parkimiskoormust. See ei ole ainult liiklusohutuse küsimus.

Õnnetu Õpetaja tänav

Suur hulk autosid tähendab ka suurt müra ja õhusaastet. Võtame näiteks Pepleri tänava ja Vanemuise pargi vahele jääva õnnetu Õpetaja tänava, millel pikkust pole õieti ollagi, aga mis sellest hoolimata on tööpäeviti hommikust õhtuni autosid paksult täis. Nii parkijaid kui ka läbisõitjaid.

Kui palju heitgaase need autod seal eritavad, pole keegi mõõtnud. Võib arvata, et puhta õhuga seal tegemist pole.

Samal ajal tegutseb Õpetaja tänaval kolm lasteasutust – lastekeskus Babysport (täpsemalt Pepleri ja Õpetaja nurgal, kuid sissepääsuga Õpetaja tänavalt), lastesõim Mesipuu ja Peetri kool. Lisaks on Õpetaja tänava ääres suur mänguväljak, mida kõik ümbruskonna lapsed hoolega kasutavad, pisemad koos ema või isaga, suuremad iseseisvalt.

Kes seda tänavat oma autode ja nende heitgaasidega koormavad? Enamik neist ei ole kindlasti Õpetaja tänava elanikud. Sellel tänaval ei elagi nii palju inimesi, et nad suudaksid seal kõik parkimiskohad ära täita. Seda oletust kinnitab asjaolu, et õhtuks on enamik parkijaid sealt ära sõitnud. Kuhu? Eks ikka oma koju, mis on kusagil hoopis mujal kui Õpetaja tänaval.

Ent aitab näidetest. Selliseid probleeme on ka paljudes kohtades mujal kui eelnimetatud tühi plats Maarja kiriku kõrval või Õpetaja tänav. Mida sellest järeldada? Järeldus on lihtne – autode hulk koos sellega paratamatult kaasneva müra ja õhureostusega on ületanud Tartu vastuvõtuvõime.

Mida siis teha? Kuidas vähendada autodeuputust linnas, piiramata samal ajal siin inimeste võimalusi tööl või kus tahes mujal käia?

Lukk ei päästa

Kõigile on selge, et ühtegi linna autode ees lukku panna pole mõeldav. Teatud piirangud on muidugi võimalikud ja neid ka rakendatakse.

Tartus kuulub nende hulka kesklinnas kehtiv tasuline parkimine, mis hoiab enamiku autoomanikest sealt eemale. Tasulise parkimise ala laiendamisest pole paraku tolku. Parkijate arvu linnas see ei muuda, vaid sunnib nad ainult minema ühest kohast teise, näiteks Õpetaja tänava asemel mõnele teisele seni avastamata võimalikule parkimistänavale.

Mida siis teha? Kas tõsta käed üles ja leppida senise olukorraga?

Üks võimalus, mis sõltub linna ja linna ümbritsevate valdade koostööst, siiski on. See on ühistranspordi parem korraldus, mis ei sõltu kellestki teisest, kui ainult kohalikest omavalitsustest.

Kui Tartu linnabussid ei pööraks linna piirile jõudes piltlikult öeldes kohe otsa ümber, vaid sõidaksid sealt veel kilomeetri või kaks edasi, aitaksid nad paljusid inimesi jõuda õigeks ajaks tööle, kooli või lasteaeda. Parkivate autode arv kahaneks linnas sadade, võibolla isegi tuhandete võrra.

Kes peaks olema asja algataja? Ilmselt Tartu linn, kes kannatab autodeuputuse all kõige enam.

Samal ajal on Tartul täielik õigus naaberomavalitsustelt küsida, miks peab tema üksi kogu selle parkijate surve välja kannatama ja sellega seotud kulud kandma. Kui linnalähivaldade inimesed tahavad Tartus käia, mida nad massiliselt nagunii teevad, tuleks asjale leida ühine lahendus. Panna linnabussid käima linna piiri taha ja maksta see ühiselt kinni.