Priit Pullerits: vähemus tungib enamuse maale

Priit Pullerits

FOTO: SCANPIX

Ja juba tungibki häälekas, hästi rahastatud vähemus rahulikult isekeskis nohistava enamuse mängumaale oma tahtmist peale suruma ja oma reegleid kehtestama.

Just selline tunne tekkis, kui kuulsin ideest, mis nädala algul jahmatas Tartu spordielu telgitaguste tundjaid ning mis eile jõudis Tartu Postimehe vahendusel ka rahva ette. Nimelt on Iirimaa golfiväljakute disainer Jeff Howes saanud valmis plaani, mille alusel tahavad mõned ettevõtlikud eesti mehed rajada Tartu põhjaserva dendroparki üheksa rajaga golfikeskuse.

Ent tõepoolest – miks ka mitte? Mis võiks olla kellelgi selle vastu, kui kuskilt tulevad jõukal järjel härrased mitme miljoni euroga, et luua tartlaste ühte meelisspordipiirkonda, mis endise Eesti suusakoondislase ja sealkandis harrastajaid juhendava Vahur Teppani sõnul on soine pommiauk, kauni muru ja korralike teede, autoparkla ja klubihoonega spordikeskus?

Paberil, mis eile Tartu Postimehe toimetusse jõudis, paistab kõik ilus ja lihtne. Ent kavandisse süüvides kerkib mitu kriitilist küsimust. Neist peamine puudutab seda, mis saab pärast golfiväljaku rajamist dendropargis teiste alade harrastajaist.

Dendropargis asuvad nimelt talviti Tartu parimad, rohkelt tõuse ja laskumisi pakkuvad suusarajad. Golfiväljaku kavandilt on näha, et suusarajad hakkaksid edaspidi jooksma üle golfiradade.

Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk tõdeb, et kui talvel suusaradasid üle golfiradade rajatraktoriga sisse pressida, jääb suve esimeses pooles golfimuru noist kohtadeks hapnikuvaeguse tõttu halliks ning tärkab hiljem. Kas golfimehed, kes pole enamasti vähenõudliku maitse esindajad, jäävad sellega nõusse, kui nende suure raha eest rajatud murulõike muljub rasketehnika?

Vähemasti on suusatamine taliala ning suviseid golfimängijaid selle harrastajad otseselt ei sega.

Aga mis saab suvel neist, kes harjunud dendropargis jooksma ja jalutama, rattaga sõitma ja taldrikugolfi mängima, mobiiliga orienteeruma ja suusaimitatsiooni harrastama, koera­situ­tajaist rääkimata? Üks Tartu golfiharrastaja ütles mulle seepeale otse: «Golfi mängimise ajal teised mänguväljakul liikuda ei tohi – võib surma saada. Golfipall on nagu kivi. Kuskil maailmas ei lasta golfiväljakule jalutama.»

Nii, nüüd sai see tõsiasi, et suvel golfiväljakuga samal territooriumil teisi alasid harrastada ei saa, avalikult välja öeldud. Nüüd on dendropargi golfiväljaku kavandajate ülesanne tõestada, et nii see ei lähe ning dendropark jääb igal ajal avatuks ka teistele linnaelanikele, mitte ainult rikkurite moeala viljelejaile.

Praegu ei kujuta küll ette, mis moodi nad seda lubada saaks, sest kavandi järgi tuleb näiteks kaheksas rada otse liivaranna äärde, ja selleks, et ära hoida õnnetusi, on päevselge, et kogu golfiväljak tuleb ümbritseda aiaga. Aga seal, kus on aed, hakkab alati maksma nende tahe, kes on aia püstitanud ja aia sees.

Kolmas oluline küsimus on see, kelle raha eest dendropargi golfiväljak rajatakse. Kui kogu raha paneb mängu mõni britt, nagu on kuulnud Vahur Teppan (tema ema Tiia Teppan on Tartu abilinnapea), kes arvestab ka teiste sportijate huve, on tema enda sõnul kahe käega golfiväljaku rajamise poolt. Kui aga osa raha peaks tulema linnakassast, nagu ka raja hoolduseks kuluvad summad – ja need võivad dendropargis vabalt ulatuda 200 000 euroni, pakkus mind nõustanud golfiharrastaja –, siis on Vahur Teppan plaanidele vastu. «Miks peab eliitinimeste hobi ühiskassast doteerima?» küsib ta.

Jagan igati Vahur Teppani vaatenurka. Seda enam, et Tartu ümbruses leidub küllaga ruumi, kuhu rajada golfiväljakuid, näiteks Raadile või Haaslava kanti, aga suusatamiseks sobiva reljeefiga kohti, kus on rohkelt laskumisi ja tõuse, Tartus mujal peale dendropargi polegi. Ülejäänud lähemad suusarajad jäävad Lähtele ja Vooremäele.

Golf on küll ilus ja puhas, kuid siiski vähemuse ala. Ei tahaks uskuda, et meie ühiskond on tõesti jõudnud nii kaugele, et igasugused vähemused saavad oma soove ja tahtmisi enamusele jõuga peale suruda.

Tagasi üles