Monumentaalne teos vajas monumentaalset ümbrust

Tartu ülikooli kunstimuuseumis esitletud imemuinasjuttude kogumiku on toimetanud Inge Annom (vasakult), Kärri Toomeos-Orglaan, Mairi Kaasik ja Risto Järv, kellest kolm viimati nimetatut on ühtlasi selle teose koostajad. Foto: Margus Ansu

Ülikooli kunstimuuseumi monumentaalsete kipskujude vahel esitlesid folkloristid aastatepikkuse töö tulemusena valminud raamatut, milles on 146 õnneliku ja 10 õnnetu lõpuga lugu.

Selles raamatus sõlmitakse ühtekokku 91 abielu. Näiteks lugu pealkirjaga «Nõid ja sõdur» lõpeb nõnda.

«Ja tõmbas [surma mõistetud sõdur] kolm täksi – kolm koera oli kohal! Noh, need tahtsid seda rahvast ära süüa! Nüüd rahvas paluma: «Anna oma tütar sõdurile ära! Me saame kõik surma, koertest maha murtud! Anna tütar ära sellele sõdurile!» Ja andiski [kuningas] selle tütre sõdurile naiseks.»

Üks järk jõudis lõpule

Äsja esitletud aukartustäratavalt tüse, 767-leheküljeline eesti imemuinasjuttude antoloogia, mis ilmus Jakob Hurda alustatud sarjas «Monumenta Estoniae Antiquae», vajas tõesti monumentaalses antiikses ümbruses esitlemist.

Sest sellega jõudis lõpule üks järk Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna ning Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi koostöös. Nagu on lugeda raamatu eessõnast, algasid ettevalmistused töörühma loomisega aastal 1999, köite põhiosa valmis aga 2009–2013.

Kogumiku «Eesti muinasjutud. I: 2. Imemuinasjutud» on koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Nemad on ka koos Inge Annomiga raamatu toimetajad. Imemuinasjuttude esimene, 639-leheküljeline köide ilmus nimetatud kolme koostaja ühistöös märtsis 2010.

Imemuinasjutud on Risto Järve sõnul Eestis kõige populaarsem muinasjutuliik. Rahvaluulearhiivi on talletatud üle 6000 imemuinasjutu üleskirjutuse. «Kahes köites kokku on avaldatud umbes üks kahekümnendik arhiivitekstidest, mis annab mitmekülgse ülevaate Eesti juturepertuaari kirevusest,» lisas ta.

Monumentaalne on ka muinasjuttude üleskirjutamise ja kogumise aeg – ligi 200 aastat. Kogumiku värskeima köite vanim jutt «Kaks venda ja Külm» pärineb aastast 1818, kui selle avaldas Johann Heinrich Rosenplänter ajakirjas Beiträge. Uusim muinasjutt on aastast 2004, mil setu jutuvestjalt Neti Sõrmuselt said selle Risto Järv, Karin Krondel ja Helen Kästik.

See kõige hiljutisem muinasjutt «Nõid ja sõdur» on kõneldud ja üles tähendatud setu keeles. Nii on ta ka avaldatud, jutuvestja pilt kenasti juures. Kuid nagu selles raamatus teistegi murdetekstide puhul, on lisatud tõlge kirjakeelde, ja just sealt pärinebki siinse uudisloo alguses toodud tekstinäide.

Olulised kommentaarid

Muinaslugude ja nende tõlgete kõrval on antoloogias oluline osa kommentaaridel. Seletatud on motiivide levikut maailmas ja lugude usundilist tausta, samuti endisaegset olustikku. Lisatud on ülevaade iga jututüübi bibliograafiast, inglise keelde on tõlgitud eesti tüübikokkuvõtted.

Kommentaaris on muinasjutu «Nõid ja sõdur» kohta kirjutatud, et see jututüüp on teaduslikus Aarne-Thompson-Utheri tüübikataloogis kirjas kui «ATU 562: Ime-tuleraud» ja see on levinud üle Eesti.

Kommentaaris on selgitatud sedagi, et rahvusvaheliselt levinud süžee tuntusele on suurt mõju avaldanud Hans Christian Anderseni muinasjutt «Tuleraud». Setu jutuvestja noorpõlves on selle talle rääkinud isa.

«Erinevalt näiteks loomamuinasjuttudest on imemuinasjutud olnud algselt täiskasvanute juturepertuaaris, seepärast on selles muinasjutuväljaandes mõnigi selline jutt, mis pole kindlasti mõeldud lastele,» märkis Järv.

Esitlusel luges jutte vastsest tellise mõõtu ja kaalu raamatust ette Merca. Mõndagi oli sellist, mis oli veidike õõvastav ja võiks justkui laste kõrvadele tunduda sobimatu, kuid kipskujude vahel istuvad väiksed jutuhuvilised – oh imet küll! – ei saanudki kreepsu.

Imemuinasjuttude kaks köidet on alles üks järk muinasjutte uurivate folkloristide suures töös. Nüüd on töörühmal ettevalmistamisel novellmuinasjuttude ja loomamuinasjuttude antoloogiad.

Raamat
«Eesti muinasjutud. I: 2. Imemuinasjutud»,
Tartu, 2014, 767 lk.