R, 30.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pastori ja printsessi tapeedid said tallele

Aime Jõgi
, reporter
Pastori ja printsessi tapeedid said tallele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Restauraator Dagmar Mähar ametis juba silutud Pompei stiilis tapeediga.
Restauraator Dagmar Mähar ametis juba silutud Pompei stiilis tapeediga. Foto: Margus Ansu

Paberi ja köidete restaureerimisega tegeleva OÜ Mandragora juhataja Ene Sarap näitab tervet karbitäit ajalooliste tapeetide fragmente ja ütleb, et kõige uhkemaid tapeedipaane näeb alles 31. oktoobril ehk tapeedipäeval.

Tapeetide restaureerimise lugu ise algas mitmekümne aasta eest.

1980. aastatel asuti Tartus restaureerima Mitšurini 24 asuvat hoonet ehk barokset palkmaja, mis asub otse Jaani kiriku külje all.

Praegu kannab too tänav Laia tänava nime ning teada on, et kõnealuse maja ehitas 1725. aastal Nõo pastor J. Arens Arensite.

«Sealt siis toodi koos ehitusprahiga välja suured rullid Pompei stiilis tapeeti ning Tartu linn tellis ülikooli raamatukogu restaureerimisosakonnalt nende tapeedipaanide restaureerimise,» meenutab Ene Sarap, kes tol ajal töötas noore spetsialistina sealsamas restaureerimisosakonnas.

Aeg läks omasoodu

Ilmselt raha ja paljude muude asjade pärast veel – nagu näiteks ülikooli raamatukogu kolimine – seisid tolmused tapeedirullid laoruumis, olid mördi, ehitusprahi ja liivaga koos, kohati hallitanud ning muudkui ootasid oma aega.

Inimesed, kes teadsid, mis rullid need on, hakkasid neid tasapisi Ene tapeetideks kutsuma. «Aga minu omad pole need ju kunagi olnud,» lausub Ene Sarap heatujuliselt.

Restaureerimist ootavad tapeedid said ajapikku lisa, täienedes  fragmentidega veel teistestki Tartu vanalinna hoonetest. Nendeks olid seinakattematerjalid Munga 12 hoonest ehk elamust, mis kuulus 1784. aastast alates Kuramaa printsessile Hedwig E. Bironile ning mis on 1804. aastast olnud haridusasutus ning kus praegugi asub üks osa Hugo Treffneri gümnaasiumist. Tapeedisiile tuli ka ühest 18. sajandi majast, mis asub Jaani tänav 4.

2013. aastal soojenes vanade tapeetide teema ootamatult üles.

«Ja ma pean väga tänama Tartu linna, sest vaid tänu Tartu linna mõistvale suhtumisele on need nüüd restaureeritud,» lausub Ene Sarap rõõmuga, avades suure ja lameda karbi, mida ta nimetab väikeseks tapeedikataloogiks.

Küllap teadis ajaloolase ja restauraatori haridusega Sarap Tartu linnatagi seda, kui väärtuslikud need prahised paberirullid ja räbaldunud servadega tapeedisiilud tegelikult on.

«Kui imeilusad!» ütleb ta praegugi ahhetades, kui tõstab karbist ükshaaval välja tapeedinäiteid.

«Väga maitsekad ja kaunid!» kiidab ta edasi. «See taim, mille lehti siin on kujutatud, on näiteks akantus.»

Karbikataloogi on paigutatud peamiselt Munga tänaval olnud Kuramaa printsessi elamu ja Jaani 4 asunud linnakodaniku maja tapeedinäited.

Aga 1980. aastail Lai 24 hoonest maha võetud suuri, Pompei stiilis tapeedipaane, mis restaureerituna on suuruses 160 korda 180 sentimeetrit, praegu näha ei saagi, kuna need on raami peal ja korralikult sisse pakitud ning ootavad Tartu linnamuuseumisse äraviimist.

Kõik konserveeritud tapeedid kuuluvadki edaspidi Tartu linnamuuseumile, kes korraldab 31. oktoobril linnaajaloo päeva koos ettekannete ja näitusega «Mängud tapeetidega».

Tolmutondid

Ene Sarap meenutab kümnendite taguseid aegu, mil ta ka isiklikult neid vanu tapeeditükke Tartu ajaloolistest hoonetest kogus ning ütleb, et see õnnestus tänu Tartu arhitektile Udo Tiirmaale. Samal ajal ehitusmeeste lammutustöödega püüdsid nad tapeedifragmente päästa, nähes ise välja nagu tolmutondid.

Huvitav on siinkohal teada seda, et veel enne, kui tapeete tööstuslikult tootma hakati, valmistati paberit linase riide kaltsudest ning väikeste ruutudena. Tapeedi valmistamiseks maaliti neile muster kas käsitsi või trükiti pakutrükiga ning alles seejärel kleebiti need tükid omavahel kokku ja kinnitati seinale.

Seinale panemiseks kasutati rukkijahukörti või puidust raami ja naelu.

Kõike eelnevat arvestades nõuab vanade tapeetide säilitamine tulevastelt põlvedelt kannatust, kannatust ja kannatust.

Ene Sarap kiidab oma restauraatoreid Dagmar Mäharit ja Reet Sonni ning näitab arvutist põnevaid pilte tööprotsessist.

«Ega nende mustrite puhastamine saa harjaga käia, et säuh ja säuh! Ikka millimeetrikaupa ja pintslikesega,» selgitab Sarap.

Mustritel on pikkade aastate jooksul sissevajunud murdejooned ja kortsud. Iga kortsu tuleb väga diskreetselt siluda, sest värv võib olla pragunenud ning hooletul puhastamisel kohe pealt ära tulla.

Karbikataloogis hoitavad tapeedifragmendid on alustahvlitele kinnitatud suurte läbipaistvate fotonurkadega ning uurijail on neid tulevikus võimalik sealt eemaldada ja ka tagantpoolt silmitseda, suured paanid – need, mis praegu pakituna transportimist ootavad – on aga kleebitud tekstiilile ja toekamale restaureerimispaberile.

Uurimist jätkub

Ene Sarap märgib lõpuks, et tapeete ei ole Eestis eriti palju uuritud ning alles viimastel aastatel on hakatud sellega süstemaatiliselt tegelema. Näiteks Pompei stiilis tapeete, mis on pärit Lai 24 majast, Eestis esialgu rohkem ei teatagi, kuigi Pompei stiilis seinamaalinguid leiab mõneltki poolt.

Ene Sarap paneb inimestele vana maja korrastamisel südamele, et nad oskaksid ka  tapeedikihte tähele panna.

On mitu võimalust, mis inimesed sel puhul ette võtavad, ütleb Ene Sarap. Kas tõmbavad vana maha, panevad uue peale ja unustavad möödunud ajad.

Või jätavad seinale mälestuseks ühe otsekui avatud aknakese, läbi mille on võimalik möödunud aja disainielementi edasi vaadelda.

Või lasevad tüki vana tapeeti ära raamida ning asetavad selle seinale nagu foto.

Või võtavad vanast tapeedist näidise ja lasevad selle järgi tellida oma koopia ehk uue, vana mustriga tapeedi.

Märksõnad
Tagasi üles