Pärtel Piirimäe arvamus: erastame dendropargi?

Pildil dendropark.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kui keegi arvab, et Tartus on suurepärased tervisespordivõimalused, siis ilmselt pole ta kunagi elanud linnas, kus spordiradade eest on süsteemselt ja järjepidevalt hoolt kantud.

Võtame näiteks Tartu-suuruse ülikoolilinna Uppsala, kus linna sees ja vahetus ümbruses on sadakond kilomeetrit pehme kattega radu nii jooksjatele, suusatajatele, ratturitele kui ka ratsaspordiharrastajatele.

Kui Tartus ehitataksegi uus kergliiklustee, siis kaetakse see betoonkivide või asfaltiga, mis on jooksja või kepikõndija jaoks ebasõbralik materjal. On vaid mõned üksikud kilomeetrid jõe ääres, spordipargis ja Raja tänava pargis, kus on võimalik jalgu põrutamata joosta. Linn ja Tähtvere vald pole suutnud toime tulla küüniliste eraomanikega, kes on kaevanud läbi ja lammutanud sillad Jänese rajal. Nõnda on Tartu lähiümbruse loodus matkajate ja sportijate jaoks pea täielikult suletud.

Dendropark on üks väheseid looduslikke oaase, kuhu linnakodanikul on võimalik ilma autota pääseda. Talvel asub seal Tartu ainus hooldatud suusarada, millel on ka tõuse-langusi, ehkki näiteks tallinlaste võimalused Nõmme-Harku või Pirita radadel on märksa paremad.

See, et dendroparki pole rajatud ka lumevabal ajal kasutatavaid korralikke ja valgustatud terviseradu, on linnavalitsuse tegematajätmine. Kaasava eelarve hääletuse raames on vastavad ettepanekud teist aastat järjest jõudnud kõrgele kohale, mis võiks olla märguandeks midagi ette võtta ka reaalse (st rahalise mahu poolest mitte-sümboolse) eelarve raames.

Dendroparki golfiväljaku rajamine võiks jäädagi intellektuaalselt huvitavaks ideeks, kui poleks ohtu, et linnavalitsus kasutab seda kui võimalust, et maa-ala eraraha eest „korda teha“.

Paraku tähendab see sisuliselt pargi erastamist, sest suuremal osal linnakodanikest golfiväljakule asja ei oleks. Golf (nagu ka näiteks jahilaskmine või vibuküttimine) ei sobi turvanõuete tõttu teiste aladega kokku, mida on tunnistanud ka arendajad. Argument, et kõik linnakodanikud saavad golfi mängida, oleks demagoogiline, sest väljaku rajamine ja hooldamine on vägagi kulukas, mistõttu arendajal on õigustatud ootus võtta mängijatelt kopsakat tasu. Rahva- ja tervisespordi asemel areneks suhteliselt kitsa huvigrupi klubilise ajaviitmise võimalused.

Pole ühtki argumenti, miks golfi ei võiks arendada linnast veidi kaugemal, eriti arvestades seda, et niikuinii saabuksid golfimängijad oma kepikottide ja -kärudega raja äärde autoga.

Dendropark on muutunud linnaruumi osaks ning linnaruumi tuleb kasutada optimaalselt, et sellest saaks kasu võimalikult suur osa linnakodanikest. Dendropargi erastamine ei ole kindlasti linna kui terviku huvides. Golfiväljaku idee autoritele võib aga tänulik olla, kui sellest tekkiv diskussioon annab linnavalitsusele tõuke see võsane heinamaa lõpuks ometi korda teha.

Tagasi üles