Just sellisena, raha ja asjade loteriina, on mulle tundunud kaasava eelarve menetluse kaudu raha jagamine. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, kui linnavõim huvitub, mida linna elanikud arvavad sellest, kuidas ja millele maksumaksja raha kulutatakse. Ega ka selle vastu, kui elanikel on võimalus sõna sekka öelda, millele maksuraha kulutada.
Üldiselt käib ju eelarveprotsess nii, et ametnikud kabinettides panevad kirja, mille kõige tarvis oleks raha vaja. Alati on vaja rohkem, kui jagada oleks. Siis hakkavad võimupoliitikud kabinettides soove kärpima ja kui tulud-kulud tasakaalu aetud, näidatakse tulemust laiemale ringile. Muidugi võib kritiseerida ja volikogu liikmetel on õigus teha muudatusettepanekuid, aga üldiselt jääb kehtima võimupoliitikute tahe.
Nüüd siis oli rahval võimalik öelda sõna sekka, kuidas kasutada 2 x 70 000 eurot, see on umbes üks protsent linna investeeringute eelarvest.
Hääletustulemus aga teeb pehmelt öeldes nõutuks.
Alustagem või sellest, et hoolimata hääletuse korraldajate püüdlustest on osalenud kõigest 1938 inimest, hääleõiguslikke tartlasi on umbes 80 000. Võiduidee sai pisut üle 400 hääle – mõnes Annelinna majas on rohkem elanikke. Õige kasin tulemus, kaasatavad siiski vist ei tundnud end kaasatuna.
Kuid veelgi enam nõutuks teeb mind see, et kaks enim hääli saanud ideed on võrdlemisi abstraktsed, ja teiseks tegevused, millega linn niikuinii tegeleb. Kõnniteed ristmikel mugavaks on ju seesama äärekivide allalaskmine, mis on linnavalitsusel just käsil.
Kaldakindlustuste korrastamine on niisamuti linnavalitsuse täiesti tavapärane ülesanne, tõsi, mida Tartus tehakse enamasti toetusraha eest. Kui aga mõelda, kui kallis on kaasava eelarve menetluse abil raha jagamine, siis jah, võibolla saanuks rohkem äärekive alla lasta, kaldaid veelgi kaunimaks teha.
Nagu kolleeg hommikul märkis, võiks kaasava eelarve raha eest tehtava investeeringu juurde olla võimalik panna silt, et see asi siin tehti ära kaasava eelarve raha eest. Kui mitme äärekivi juurde nüüd siis see silt panna?
Probleem laiemalt on aga see, et kaasava eelarve menetlusena ära tehtav asi võiks linnaruumis ka silma paista, seda võiks olla võimalik märgata. Ma ei ole küll kindel, et tänased valikud annavad innustust järgmisel aastal protsessis idee esitajana või hääletajana kaasa teha, aga võibolla siiski.
Juba eelmisel aastal kultuurikvartalisse heli-, valgus- ja videotehnika soetamise idee võit oli selles mõttes üsna küsitav, sest investeering kadus hoonesse peitu. Pole küll keelatud vaatama minna, ent ikkagi. Võibolla tuleks siiski sõnastada, et investeering olgu avalikus ruumis.
Muidugi, kui võitja oleks karussell raeplatsil, ei läheks igaüks sellega sõitma. Aga see tuletaks end iga päev meelde ja ühtlasi tuletaks meelde, et tartlased seda väga soovisid. Umbes samal viisil nagu aastaid tagasi liitis tartlasi Jaani kiriku katuse vaskpleki soetamiseks tehtud korjandus.