/nginx/o/2020/01/26/12897036t1h1fd4.jpg)
/nginx/o/2014/10/13/3430281t1h5d64.jpg)
Veidi hilinenult sattus minu kätte 3. oktoobri Sirbi Tartule keskendunud number. Üle minu huulte ei tule sõnad, et number oleks pühendatud Tartule.
Urmas Sutrop: olen Tartu üle uhke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei näe selles numbris ei austust ega lugupidamist Tartu vastu (kui intervjuu ülikooli rektori Volli Kalmuga kõrvale jätta). Ei mingit rõõmu. Milles on asi?
Ma töötan kahes kohas. Sõidan igal nädalal Tartust Tallinnasse ja tagasi, vahel mitugi korda. Töökohad on mul nii Tallinnas kui ka Tartus. Elukohti on mul koguni kolm. Lisaks Tartule ja Tallinnale ka Kullaga küla Kambja vallas.
Aga minu süda on Tartus, olen uhke, et elan Tartus ja töötan Tartu ülikoolis. Olen uhke Tartu üle.
Sirpi lugedes jääb aga südant kriipima tunne, et Tartule ja tartlastele tahetakse haiget teha. Milleks? Küll ei olda rahul sellega, küll tollega. Moodne ülikool on kurjast, sest see ei ole ehitatud ajaloolise peahoone kõrvale, vaid Maarjamõisa teadusväljale. Mina tunnen küll rõõmu ja uhkust Maarjamõisa uue ülikoolilinnaku üle.
Tahaksin küsida, kuskohas on see koht, kus ülikool saaks oma uhkeid hooneid vanalinnas ehitada? Virisejate arvates peab Tartu känguma, igale poole peab jala jõudma vähemalt kümne minutiga. Sellises kompaktses ülekuhjatud ja kokkupressitud linnas ma küll elada ei tahaks.
Kui ma jõuan bussiga Tallinnasse, võtab mind vastu kõle ümbrus, Tartu maantee lagunenud algus, osaliselt varemes paekivihooned, Tallinna bussijaama tagune kolemaastik.
Tartusse sõidab buss nagu paradiisi – maaülikool, Tähtvere park, katoliku kirik, botaanikaaed, Emajõgi, pargid selle kallastel, Raekoja plats, uhked hooned Võidu silla juures. Kõikjal nende taga ja ümber on Tartu ülikool.
Ma tunnen, et olen kodus, ühes mõnusas ja toredas linnas, kus elavad ja töötavad toredad inimesed. Sirpi lugedes aga tardun – mina, sina, meie – kõik, kes me Tartu üle uhkust tunneme, oleme nagu mingi viies kolonn Tartu viriseva vaimu vastas.
Ma elan kaasa Tartu rõõmudele ja muredele. Loomulikult on asju, mis pole veel hästi või võiksid olla paremini.
Mind kurvastab, et linnas on ikka veel räämas maju, et leidub tühje ehitusplatse, mind kurvastab vahel arutu puude mahasaagimine.
Mind kurvastavad inimesed, kes kolivad näiteks Tähtverre ja alustuseks löövad majas seinad küprokiga üle ning vanade uste asemele panevad plastist uued. Mind kurvastab, kui aedadest juuritakse välja kõik puud ja põõsad, kui hävitatakse siilide elupaigad. Aga see ei pane mind linna üle virisema.
Mind rõõmustab iga korda tehtud maja, iga istutatud puu ja peenar. Ma rõõmustan iga uue hoone ja ka kaubanduspindade laienemise üle. Las neist mitmed olla kesklinnast väljas, aga ehitatakse ju ka kesklinna.
Ootan rõõmu ja huviga, mis tuleb vana kaubamaja asemele. See on märk inimese jõukuse kasvust. Kõik tahavad ju hästi elada. Ja ei ole vaja inimeste jõukuse kasvu vastandada mingile müütilisele vinguviiulist virivaimule. Tartu on tore arenev linn, kus elada ja töötada on rõõm.