Heljo Pikhof: hind murrab hambaid

FOTO: TPM

Riigikogu sotsiaalkomisjoni septembrikuisel istungil otsiti koos ekspertidega võimalusi parandada hambaravi kättesaadavust. Suur osa meie rahvast on ju hambutu: riik täiskasvanute hambaravi ei toeta ja inimestel endil napib raha.

Rääkimata naeratamata naeratustest, käestlastud suust saavad alguse ka mitmed haigused, mis kurnavad nii inimest kui haigekassat.

Laste ja kuni 19-aastaste noorte hambaravi on meil tasuta. Sellest hoolimata ei käinud 2013. aastal tervelt kolmandik 12-aastastest lastest kordagi hambaarstil.

Nimelt toob hambaarstide liidu projekt andmed välja kindlate aastakäikude kaupa ning mullune oli too esimene hea aasta, mil perearstid said tagasisidet laste hambahaiguste ennetuse ja ravi olukorrast. Kui varem saatiski pere- või kooliõde lapse hambatohtri manu, kadusid otsad vette.

Niisiis on sööbikutest-pisikutest puretud hambad laste ja nende vanemate ning noorukite endi hooletus. Käegalöömine, mis võib hilisemas elus väga valusasti kätte maksta.

Muidugi annab tõhustada ka noorte hambaravi, selle kättesaadavus pole näiteks kiita Pärnu-, Lääne- ja Järvamaal. Üks mõte võiks olla hambaravibussi ringisõit.

Ka suuhügieeni ja ennetava läbivaatuse vajadust tuleb lastele ja nende vanematele meelde tuletada, kuni see kõigile kahe kõrva vahele kinni jääb.

Kallis lõbu

Hoopis hull lugu on meil aga täiskasvanute hammastega.

Seda näitavad kasvõi möödunudaastased vältimatu abi andmed. Eelarves oli hammaste esmaabiks ette nähtud 807 000 eurot, tegelik kulu aga 885 000 eurot, sest vältimatu abi vajajaid oli tuhande võrra eeldatust rohkem.

Eraarstide hambaravitasusid võiks julgelt kõrvutada luksuskaupade-teenuste hindadega. Paar tillukest plommi, lisaks hambakivi eemaldamine, ja sada eurot ongi läinud. Kuidas muidugi kusagil, hambaravi hindadel on suured käärid sees. Juba käestlastud hammaste kordategemiseks tuleks aga varuda terve varandus.

Kust võtab selleks raha maal elav memm, kes elatab end aiamaalapist?

Või üksikema? Tema valib pigem lastel kõht täis sööta kui omaenese hambaid ravida. Emad on juba kord sellised.

Või ka «igavese lapse» hooldaja, olgu see laps või 30-aastane? Sügava vaimupuudega inimese suu seisundist ei saa arst enne sotti, kui patsient on narkoosis. Narkoos on neile tasuta, see raha tuleb sotsiaalministeeriumi reservfondist. Kui aga narkoosi all avatud suus on tarvis mõni lagunev hammas korda teha, pole (sageli üksikemast) hooldajal seda raha – keskeltläbi 300 eurot – kusagilt kokku kraapida. Ja siinkohal vaevatud hinge hambaravi algab ja ka lõpeb.

Viimase näite tõi mulle hambaraviprobleeme selgitades Tartu ülikooli kliinikumi stomatoloogiakliiniku juhataja Taavo Seedre.

See lõikas väga valusasti hinge. Kas tõesti on Eesti riik nii vaene või nii ükskõikne, et ei leia raha isegi sügava vaimupuudega inimeste hambaraviks?

Mitte kas, vaid kuidas

Küsimus ei saa olla enam selles, kas toetada täiskasvanud elanikkonna hambaravi. Küsimus on selles, kuidas seda teha.

Võimalikke variante ja nende maksumust vaagis riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil haigekassa tervishoiuosakonna juhataja Triin Habicht.

Samuti tutvustas ta Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuselt tellitud uuringut kümne Euroopa riigi hambaravi rahastamissüsteemi kohta.

Ühel või teisel moel toetavad need riigid peale laste ka täisealiste hambaravi ning reguleerivad hambaraviteenuste pakkumist ja hinnaturgu (näiteks on ühtlustatud hinnakirjastruktuur, tegutsevad odavamad riiklikud hambaravikliinikud jne).

Meil võeti täiskasvanute 300-kroonine hambaravitoetus (nüüdses vääringus 19 eurot) haigekassa eelarvest välja viie aasta eest.

Praegu toetatakse väikese summaga (ligi 29 eurot) vaid mõnd üksikut elanike rühma, näiteks lapseootel naisi ja alla aastase lapse emasid.

Aga tulgem nüüd tänapäeva valikuvõimaluste juurde.

Esiteks, leiab haigekassa, võiks kõigi täiskasvanute aastane hüvitis olla 30 eurot. Kaaluda võib sedagi, et kasutada raha kahe aasta jooksul ehk siis 60 eurot teisel aastal. Selle eest annaks parandada juba suurema hambaaugu.

Ja lisaks 30-eurosele ravihüvitisele lubataks pensionäridel senist proteesihüvitist (255,65 eurot kolme aasta kohta) kasutada ka hammaste raviks. Veel üks mõte on hüvitada täiskasvanute hambaravi samal põhimõttel laste raviga, ent täisinimene peaks ise tasuma kindla omaosalusprotsendi.

Seemneks või stiimuliks

Mulle tundub mõistlik toetada täiskasvanu hambaravi 180 euroga kolme aasta kohta, et inimene saaks seda paindlikult tarvitada, ja lisaks hammaste kontrollile jääks raha ka raviks.

Mis aga puutub proteesihüvitise kasutamisse hammaste raviks, siis sellele ettepanekule kirjutaksin kahe käega alla.

Kümmekond aastat tagasi tehtud uuringu järgi ei olnud üldse oma hambaid suus üheksal protsendil 55–65-aastastest naistest ja 11 protsendil sama vanadest meestest. Kommenteerimata seda santi seisu, tahan siiski küsida: kas ka teised keskeas inimesed peavad ära ootama, kuni neil enam hambaid suhu ei jää – selleks, et riik neid pisutki toetaks?

Dr Seedre, kes on ka sotsiaalministeeriumi hambaraviala põhinõunik ja tegev hambaarstide liidu juhatuses – ühesõnaga teab neid hammaste asju kuni juurteni välja –, on seda meelt, et haigekassa koos hambaarstide liiduga peaks välja töötama kulupõhise hambaravi hinnakirja.

Selle alusel kompenseeritaks inimesele teatud osa tema väljakäidud rahast, mitte terve hinnakirja ulatuses, vaid hakatuseks kasvõi hügieeniprotseduuride, hammaste eemaldamise ja plommimise eest. Ja kompensatsiooni makstaks ainult neile, kes käivad korrapäraselt hambaarsti juures.

Et tuleva aasta haigekassa eelarve on kinnitatud, tuleb hüvitiste maksmine kõne alla 2016. aastast, enne seda tuleb mõnd õigusakti muuta. Hiljemalt uue aasta alguses arutame kõiki stsenaariume edasi.

Muidugi saame kulukat hambaravi toetada vaid näpuotsaga, aga asi seegi. Kui loota talupojamõistusele, mis ei tihka hüvitist tuulde lasta, on see ehk mõnelegi pisukeseks taganttorkijaks, et leida jälle tee hambaarsti juurde.

Tagasi üles