/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2171559t1hce73.jpg)
Vana mees komistas, kukkus toapõrandale ja jäi lamama. Täiskasvanud lapsed viisid ta kohe haiglasse. Ja õigesti tegid.
Aime Jõgi: vana mees komistas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Patsienti jälgiti intensiivraviosakonnas väga suure tähelepanuga. Teda oli tabanud mikroinsult ning arstid tahtsid kindlad olla, et mehe elu ja tervis ei ole edaspidi ohus.
Kolmandal päeval saadeti patsient tavapalatisse.
Mehe füüsiline tervis muutus iga päev paremaks. Aga lapsed panid tähele, et mõnel päeval oli isa tujutum, kui ta olema peaks, isegi sedavõrd tujutu, et see võis hakata segama ta füüsilist paranemist.
Siis sattusid nad peale olukorrale, millest tuli välja, et hooldaja suhtus nende isasse nagu raugasse, kes millestki aru ei saa ja kelle juuresolekul võib temast kolmandatele inimestele rääkida, nagu teda polekski kohal.
See solvas vana meest hingepõhjani.
Solvas ka ta täiskasvanud lapsi, kelle jaoks nende 87-aastane isa on pere vaieldamatu liider. Kellega haiglaski kõik poliitikasündmused üksipulgi läbi arutati ning kes seal võõrkeelsetest telekanalitest puudust tundis ja igavuse peletamiseks aina ristsõnu juurde küsis.
Tundub, et see vana mehe solvumine on nii väike asi, et see tuleks lihtsalt ära kannatada ja milleks sellest üldse rääkida. Aga kas on?