Viimase paari kuu vältel on tartlased ja paljud teised eestimaalased puutunud kokku aktiivsete lõunamaist verd kauplejatega, kelle maneerid on harjumatult pealetükkivad.
Tõmmud saemüüjad sõidavad linnast linna
9. oktoober 2014, 10:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembrikuus peatus mu väravas sinine Opel. Naine kõrvalistmelt tõstis autoaknast välja oranži värvi mootorsae.
«Kakssada,» teatas masina roolis istunud mees pikema sissejuhatuseta. Ajasin üllatusest silmad suureks ja raputasin pead.
«Sada viiskümmend!» – «Ei-ei,» vastasin ja tõstsin keeldumise märgiks käe. «Sada!» Kortsutasin juba kulmu. «No kuulge, mis kaup see üldse selline on, mida te siin pakute?»
Roolis istunud vunts lükkas käigu rauda ja Rumeenia numbrimärkidega Opel kihutas minema. Mina valisin telefoninumbri 110, et teavitada juhtunust ka politseid. Kes teab, ehk kaubeldakse varastatud kraamiga ning äkki on minu infost abi.
Arvukad telefonikõned
Numbrile vastanud kriisiohjekeskuse töötaja vaid ohkas, kui kuulis, mida mul öelda oli. «Neid on igal pool.» Minu teave võeti aga vastu ning lubati patrullidele edasi anda.
Tegelikult olen ma üks kümnetest, kui mitte sadadest eestimaalastest, kes on teinud politseisse samasuguse telefonikõne. Alati ei ole pakutud mootorsaagi. Tööriistu on teisigi. Samuti riideesemeid, patju, tekke, kuni lilledeni välja. Aeg-ajalt küsitakse raha ka lihtsalt bensiini ostmiseks.
On olnud juhtumeid, kus hoovi sõitnud autodest väljuvad kahtlased inimesed ja tahavad osta Vene päritolu traktoriosi või lubavad ära viia vanametalli.
Seni vaat et kõige tihedam tööpäev seoses kaubitsejatega oli politsei kriisiohjekeskusel esmaspäeval, 6. oktoobril. Kell 11.53 saabus kõne, et Soola tänaval Grossi poe ees püütakse müüa saagi ja akutrelli.
Täpselt samasuguse kõne sai politsei kell 12.15, siis kell 12.38 ja veidi hiljem olid samad kauplejad juba Eedeni kaubanduskeskuse juures, loetles Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Peitel. Äritsejad liiguvad üsna kiiresti linnast linna, ületavad maakonnapiire ning on end näidanud pea kõikjal Eestis.
Avaturu juures pakuti saage ka 28. septembril, kuid tõmmut verd kauplejaid on linnas juba märksa varasemast ajast. Näiteks Tammelinnas nähti neid 5. septembril.
Pealetükkivad müüjad ei tule ainult Rumeeniast, vaid neid on ka Slovakkiast, ning Tammelinnas sõidutas septembri alguses saemüüjaid Poola numbrimärkidega Ford.
Peitel lisas, et kodanikud on sedasorti kauplejatest teatamisel väga aktiivsed ning tihti annab sellisest tegevusest ühes ja samas kohas teada neli-viis inimest. Veel on politsei tähele pannud, et keegi tavaliselt kaupa osta ei taha ning ükski kannatanu pole korrakaitsjate poole pöördunud.
Väga palju sarnaseid kõnesid on tulnud ka näiteks Viljandist, kus on liikvel vähemalt kolm seltskonda, autos kaks kuni neli inimest.
Pigem hoiduda
Korrakaitseseaduse järgi saab politsei sellist tegevust menetleda üksnes juhul, kui see kedagi häirib või keegi tunneb, et teda on petetud. Kui kauplemine käib kedagi kõrvalist häirivalt ja ta sellest politseid teavitab, saab politsei hinnata ka vajadust asja menetleda.
25. septembril tõkestasid kaks naist Eedeni kaubanduskeskuse juures ühe liikleja tee, toppisid talle autosse riidekraami ja nõudsid selle eest raha. Sellist tegevust võib pidada juba häirivaks.
Tartu politseijaoskonna juht Veiko Järva märkis, et Euroopa Liidus on inimestel liikumisvabadus ning keegi ei saa keelata lõunamaalastel siin ringi käia ja soovi korral kaubelda. Samuti ei saa inimesi keelata olla Eesti Vabariigis vaba ja teha oma rahaga tehinguid.
Niisiis ei anna politsei Järva kinnitusel soovitusi, kas ajada selliste inimestega äri või mitte. «Küll on aga selge, et tänaval on kauba väärtust väga raske kontrollida ning oht petta saada palju suurem kui poes. Ei kujuta hästi ette, et keegi kesklinnas sae käima paneb ja midagi lõikab,» ütles Järva.
Igasugune ettevaatus on seega õigustatud, sest näiteks pole teada pakutavate mootorsaagide päritolu, puuduvad tootjapoolsed juhendid ja garantiid, mistõttu ei saa kindel olla nende töökindluses ja ohutuses.