Doktor kogub kunsti ja teeb õunamahla

Margus Punabi (48) erihobi on oma koduaias Tähtvere linnaosas ja mujal kahes aias õunapuude eest hoolitsemine. Foto: Kristjan Teedema

Kümnete tuhandete meestega, arstikittel seljas, kohtunud ja nende tervisemuredega kaasa läinud doktor Margus Punab hoolitseb tööst ja teadusest vabal ajal õunapuude ja Eesti kunsti eest.

Hiljuti toimus Euroopa uroloogianädal. Äsja lõppes puu- ja köögiviljakampaania «Mees peab olema viljakas». Teie juhitav androloogia­keskus on meelitanud mehi läbivaatusele. Kui palju on sellest olnud kasu? Kui palju on mehed oma haigustest ja nende ravi võimalustest teadlikumad?

Ma arvan, et teadlikkus on kasvanud hästi palju, see on nagu öö ja päev võrreldes ajaga, kui ma alustasin meestearstina tööd naistekliinikus.

Naistekliinikus?

Jaa, minu esimene haridus oli ju günekoloogia ja seejärel kombineerisin selle uroloogiakoolitusega, ja sealt edasi tuli androloog-meestearst.

Alguses oli mul naistekliinikus nädalas 10–15 meespatsienti ja nüüd on mul siin meestekliinikus hommikupoolikul vastuvõtus 15 patsienti. Et patsiente on drastiliselt rohkem, tähendab see seda, et tegelikult on meeste teadlikkus kasvanud.

Kui alustasime eesnäärmehaiguste teavitamisega väga intensiivselt aastal 2006, avastati, et umbes 40 protsendil eesnäärmevähihaigetest on kaugelearenenud vorm – oli maha magatud õige hetk. Tänapäeval on neid liiga hilja arsti juurde jõudnud mehi vaid umbes 10 protsenti.

Eestis on juba väga suured muutused toimunud, nii et teavitamine on väga oluline ja tulemuslik.

Millises seisus on meie meeste tervis võrreldes naabermaade meeste tervisega?

Eesti meeste tervis on kiiresti paranenud aastast 2006. Sealt alates kasvas meie meeste keskmine eluiga Eurostati andmetel iga kalendriaasta kohta ühe aasta võrra, edaspidi pisut aeglasemalt. See on kõige kiirem kasv Euroopa riikide hulgas.

Teistpidi, kui võrdleme Eesti mehi Rootsi ja teiste arenenud riikide meestega, on sealsete meeste oodatav eluiga kaheksa ja pool aastat pikem. Mis näitab, et tegelikult on meil ikkagi probleeme meeste tervisekäitumise ja tervisega.

Eesti naiste tervis on praegu üsna ideaalses seisus, meestel on veel pikk maa ennast järele tõmmata. Ma usun, et kümne aasta pärast oleme meestega sama kaugel kui Eesti naised praegu.

See oli pilk meeste tervisele üldiselt. Mida te aga näete siis, kui vaatate oma mätta otsast?

Kui uroloogilise ja andro­loogilise mätta otsast vaadata, siis on Eesti meeste tervisenäitajad – eriti noorte meeste tervisenäitajad – meil tipus. Suguelundite, munandimahtude, viljakuse ja meessuguhormooni näitajad on Eestis väga head.

Võime öelda, et Eesti meeste bioloogiline baas on väga tugev, aga eluviisi, sotsiaalse ebastabiilsuse, stressi ja depressioonikomponentide tõttu tundub kulumine olevat optimumist kiirem. Noored mehed on väga heas seisus, aga kulumine on väga kiire.

Olete meestekliiniku juht ja korraldate selle filiaalide tegevust Tallinnas, Pärnus ja varsti ka Ida-Virumaal, tegutsete arsti ja õppejõuna, kirjutate teadusartikleid, tegutsete erialaühingutes ja -seltsides. Kui kerge on teil leida kõige selle kõrvalt aega oma tervise heaks?

Ega see alati väga lihtne ole. Isiklik aeg on alati piiratud, aga tuleb lähtuda sellest, et terves kehas terve vaim. Ma olen püüdnud hoida ennast füüsiliselt aktiivsena ja enam-vähem ikka jälgida põhimõtteid, mida ma olen üliõpilastele kõnelnud.

Äsjase Tartu linna poolmaratoni protokollist leidsin teid ajaga 1 tund ja 54 minutit 302. kohalt. Mu sportlikud kolleegid kommenteerisid, et väga hea tulemus. Harrastate ka jalgrattasõitu, aga millegipärast rattamaratonil ei osalenud. Miks?

Käin massiüritustel suhteliselt vähe, ei ole tundnud tõmmet. Mulle meeldib sporti teha nii, et lähen koduuksest välja, avan värava ja Tähtvere park paistab mõnesaja meetri kaugusel. Ma tahan aega kasutada maksimaalselt – et ei peaks sportimiseks sõitma kuhugi autoga.

Kuuldavasti on teil mitu aeda. Millised aiatööd on pere jätnud põhiliselt teie teha?

Meil on kolm aeda, millega otsapidi oleme seotud: minu vanematekodus Tallinna külje all, oma kodus Tartus ja naise poolt maakodus. Minu erihobiks on kujunenud õunakasvatus, õunapuude lõikamine, margimahlad. Aga eks aias tule  igasuguseid asju teha kompostihunnikust kuni murulõikamiseni.

Mis on margimahlad?

Teeme igast õunasordist oma mahla ja teeme ka erineval ajal, erineva magususastmega, mõnikord segame ka midagi. Keldris on tavaliselt neli-viis sorti mahla, mõnikord kuus-seitse, parimatel aastatel isegi kümme. Mõni mahl on tehtud ka siis, kui õunad on esimese külma saanud.

Kogute kunsti. Teie kogu on nii suur, et Jaan Toomik on sellest kureerinud näituse Tartu kunstimajja ja Gregor Taul kujundanud väljapaneku Kondase keskusesse Viljandis. Kui palju on teil erinevaid teoseid?

Maale on 300–400, peale selle graafikat, joonistusi ja muid kunstitöid. Kokku on neid praegu üle poole tuhande.

Mu kunstikogul on kaks fookust: meie kunstiuuendajad, kes alustasid 1960. ja 1970. aastatel – neist oli ka näitus tänavu Viljandis – ja meie kaasaegne kunst, kus põhiteema on meheks ja inimeseks olemine.

Millises seisus on Eesti kunst võrreldes naabermaade kunstiga?

Meie kunsti praegune seis ei ole võib-olla kõige parem, kuigi mitmel pool kaugemal on kõneldud mulle, et küll teil seal Eestis on põnev kunstielu, et teil on palju galeriisid ja näitusepindasid. Kreekas kõneles mulle üks kunstnik särasilmil, et tema teada on Eesti kunstnike Meka.

Tegelikult on tänapäeva Eesti kunstiturg suhteliselt nõrk ja rahvusvahelisse eliiti ei ole ükski Eesti kunstnik ennast murda suutnud. Kui keegi murraks, avaks ta tee ka teistele. Säravalt hea Eesti kunstisituatsioon võrreldes näiteks Lätis olevaga ei ole, rääkimata Venemaast.

Kuid meil on seestpoolt vaadates väga palju häid kunstnikke. Probleem seisneb selles, et kunst on järjest rohkem muutunud projektipõhiseks, kuid sellise rahastamisega on head kunsti keeruline luua. Kultuurkapitali mudel genereerib liiga palju suhteliselt väärtusetut kunsti.

Kuidas paistab Eesti kunsti hulgas välja Tartu kunst?

Kuna kunstiõpe on väga suures osas Tallinnas, kipub sinna ka tänapäeva kunst kontsentreeruma.

Teine poolus on see, et Eestis on vaid paarkümmend kunstnikku, kes elavad oma kunstist ära, aga see tähendab tegelikult seda, et kunstnikel peab olema ka mingi töökoht. Ja selge on see, et Tallinnas tundub olevat sobivaid ametikohti rohkem kui Tartus.

Tartus on küll väga häid kunstnikke, aga nad on rohkem lokaalse mõjuga ja lokaalse orientatsiooniga. Maailma poole vaatajaid on siin vähem kui Tallinnas.

Mis on teie eesmärk kunsti kogumisel?

Kunst on mulle juba lapsepõlvest peale korda läinud. Ma mäletan neid tugevaid emotsioone, mis näitustel aeg-ajalt tekkisid.

Kunsti kogumine on ka minu kaitse professionaalse kretinismi vastu. Mul on siin kabinetis virnas tegemata tööd, nii et võiksin töötada iga päev 16 ja 20 tundi. Alati on ajast puudu, aga ei saa ka läbi kõrbeda.

Kunsti kogumine on minu läbimurdmine professionaalsest piiratusest. See on mulle andnud uusi ja häid tuttavaid, lausa sõpru, avanud uusi mõtte- ja visuaalseid maailmu. Ma arvan, et see kõik on minu inimeseks olemist väga olulisel määral täiendanud.

See on samuti teatud missiooniprojekt, sest 95 protsenti või rohkemgi minu kogust on praegu toimivate kunstnike looming. Ma toetan oma ressursi ülejäägiga seda, mida ma enim väärtustan. See on mu omaette vabatahtlik maksu maksmine, et kunstielu Eestis areneks.

Mis on teie eesmärk arsti ja arstiteadlasena?

Vahest kõige tähtsam on olla järjest parem arst. Minu teadusuuringud sünnivad ikka sellest, et ma näen mingit probleemi ja otsin sellele lahendust, vahel sünnib nii ka teadusartikkel ja isegi mõni suurem teadusprogramm.

Kogu minu teadus- ja arstitöö on ikkagi suunatud sellele, et aidata paremini patsiente, saada ise targemaks, leida probleemidele lahendus ja täita valgeid laike uute teadmistega.

CV

• Sündinud 19. septembril 1966 Tallinnas.

• Lõpetanud 1984 Tallinna 10. keskkooli, 1992 Tartu ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal, 1992–1993 günekoloogia internatuur, 1993–1996 androloogia-uroloogia residentuur, 1996–2000 doktorant.

• 2007 kaitses doktoritöö teemal «Meeste viljakus ja selle riskitegurid Eestis».

• 1996 Tartu ülikooli kliinikumi androloog-uroloog, 2005  kliinikumi androloogia­keskuse direktor, 2010 kirurgiakliiniku androloogia­dotsent.

• Avaldanud üle saja rahvusvahelise leviga teaduspublikatsiooni.

• Nelja raamatu, kolme ravijuhendi ja ühe filmi autor või kaasautor.

• Isikliku kunstikogu teostest on koostatud näitus Tartu kunstimajas kevadel 2012 ja Kondase keskuses Viljandis tänavu kevadel.

• Abielus, poeg ja kaks tütart.