Kapiuksed paiskusid valla ja sealt astus välja paljas noor mees, nägus lambivari peas. Umbes nii algab kahjuks ununud pealkirjaga krimka. Aga elu on kirjandusest veel ootamatum: Tiigi talus tuleb kõigepealt vastu põrsas. Ta väikesed sõrad klõbisevad terrassil nagu šopingule tippiva mimpsi tikk-kontsad.
«Ruik, kolmekuune miniseapõrsas,» tutvustab vietnami rippkõhtsiga Tiigi talu perenaine, Kamelia koolituskeskuse juht Anneli Kööba-Orlov. Taksi mõõtu Ruik käitub kui koer: tipib truult perenaise kannul, kipub seltskonda ja liputab heameelest saba.
Põrsas ruigab rõõmsalt, Anneli Kööba-Orlovi ja tema abikaasa Kirill Orlovi Tiigi talu pärisperemees taks Ricardo togib niiske ninaga kõik jalad läbi ja kassipoeg Godzilla tikub klaasi, kus külmale veele annavad mõnusa maitse ürdiaiast toodud taimed. Need kõik on märgid, et siin võib end «Õnne 13» Mare kombel vabaks lasta.
Töötada tuleb targalt
Paistab, et end on vabaks lasknud ka üheksa aastat tagasi linnaelule selja keeranud perenaine. Köögi kõrval terrassil on lillekastid, kus kirevate petuuniate, portulakkide, kaksikkannuste, lobeeliate ja lehtertappude hulgas kasvab kurk, tomat, salat ja muu köögis vajalik nipe-näpe. Ilus ja mugav, ei peagi aiamaale lippama.
Vabadus paistab Räpina aianduskoolis ja Eesti maaülikoolis aiandust, Tallinna lillekoolis lilleseadet ning Jaapanis ikebanat õppinud andragoog Anneli Kööba-Orlovi kätestki, sest neil pole aiatöö jälgi, küüned on erksalt punased.
«Just pool tundi tagasi lakkisin,» naerab perenaine. «Ega maanaine pea siis olema halvasti riides ja sorgus juustega pussakas.» Tööd on maal palju, aga seda tuleb teha mõnuga, jätkab ta. Mõnuga saab tööd teha siis, kui töötad targalt, end katkestamata. Näiteks pole tark tulikuumas kasvuhoones higist nõretades korda majja lüüa.
Suur kasvuhoone, üks osa pere kirevast majapidamisest, on tõesti kuum nagu põrgu eeskoda. Aga käimata jätta ei saa, sest seal on palju põnevat. Mehhiko minikurk, baklažaan, füüsalid, maitseroheline, maavitsalised, ogamelon, artišokk, india spinat, melon-maavits, viinamarjad, okra, loetleb perenaine kasvuhoonetaimi. Ahah!
Järgmine suur lehekuhi osutub kiiviks, mis, oh üllatust, polegi puu. Kolmandat aastat kasvatatav kiivi peaks tänavu esimest korda vilja kandma. Varsti kuldkollaseks minevad melonid on kasvult juba parajad poisid, neid edestab aga jalgpallisuurune arbuus.
Miks arbuus ei kasva?
Et Kamelia koolituskeskus tegeleb eri liiki ja uut sorti taimede kasvatamise-katsetamisega ning jagab lilleseade, haljastaja ja aedniku-aiakujundaja teadmisi, passib arbuusi juures esitada lugeja küsimus: miks arbuusile ei tule arbuuse külge, kuigi see õitseb nagu pöörane ja on otsaga juba kasvuhoonest õue roninud?
Kõige paremini 30-kraadises kuumuses ja tuuletõmbeta kohas kasvav arbuus vajab palju päikest ning putukaid, kes õisi tolmeldaksid, tutvustab Anneli Kööba-Orlov arbuusi hingeelu. Kui kasvuhoone uksed on kinni, siis ei pruugi putukad õite juurde pääseda ja viljade moodustumisega tekivadki probleemid.
«Siis tuleb võtta pintsel ja õisi tolmeldada,» õpetab perenaine. Lihtsalt elus läbi saada sooviv arbuusikasvataja võib pintsli asemel kasutada ka oma väikest sõrme.
Õues 30 kraadi käes on palju parem olla. Astume läbi jaapani aianurgakesest, kus madalad taimed, voolav vesi ja kivid rahu hinge toovad. Järgneb retk ürdiaeda, kus kasvab sadakond erinevat taime, mis annavad toidule põneva maitse ja kosutavad tervist.
Kresside, saialillede ja sõrmkübarate vahelt leiab teada-tuntud ürtidest näiteks piparmündi, tüümiani, estragoni ja hariliku pune.
On ka punane malts, külmale veele hea maitse andev orasheina moodi sidrunhein ning okkaliste viljadega vaarika ja maasika ristand. Siit-sealt lehti napsates tuleb jälle tõdeda, et maitse üle ei vaielda.
Ringkäik jätkub kirevas loomaaias. Seal elavad hobused Reliikvia ja Beethoven, kolm lammast, andaluusia kitsed Suss ja Juss, kitsemamma Amanda, india lontkõrvaline kits Big Laden, aafrika mägikits Nukki, jaanalind Mathilda ja viis minisiga, kes kõik on korraga põhku pugenud.
On ka faasanid, pärlkanad, haned, vutid, munakanad, rosellapapagoid Master ja Margarita, kassipojad Godzilla ja Luarvik, malamuudipaar Vanilla ja Monitou ning nende kutsikas Junior ja vana õuevalvur Kirsike.
Muidugi võib nüüd tunduda, et need siinkandis võõrad loomad on linnast maale kolinud inimese veider omapära. See tunne on petlik, sest Tiigi talu perenaisel ja alles 60-aastaselt traktoriga töötamise selgeks õppinud peremehel on tänapäeva mõistes hiiglaslik aiamaa.
Sealt tuleb pere kartul, sibul, porgand, uba, kapsas ja muu köögivili ning loomadele peet. Tõtt-öelda on kapsad üsna augulised. «Ei mingit mürki,» toonitab Anneli Kööba-Orlov. «Oma toidule ma seda küll ei pane. Kapsast tuleb istutada rohkem, siis jätkub seda nii endale kui ka röövikutele, keda saab tõrjuda ka mürgita, kui on aega.»
Miks Anneli Kööba-Orlov linnast maale raskema elu peale tuli? «Kõik on väärtuste, hinnangute ja valikute küsimus,» vastab ta. «Mulle on maal alati rohkem meeldinud kui linnas. Kui elan loodusega ühes rütmis ja lähen näiteks udusel hommikul hobustega välja, taban siin miskit tabamatut. Nii mõistad, et inimene ei ole looduse peremees, ikka vastupidi.»
On veel üks põhjus: üha menukamaks muutuvaid floristi ja aianduse kursusi ei saa Anneli Kööba-Orlovi arvates korraldada linnas konditsioneeritud õhuga konverentsiruumis.
«Inimene tuleb tuua õigesse keskkonda, kus ta näeb, missugune mingi taim välja näeb,» selgitab ta. Tiigi talu keskkond on silmaringi laiendav ja põnev. Jääme huviga ootama kohtumist känguru ja eesliga, kellest perenaine seal veel puudust tunneb.
nõuanne
Õppige taimi tundma ning kasutage neid toidu valmistamiseks ja kaunistamiseks, soovitab gurmeepisikusse nakatunud Anneli Kööba-Orlov.
Selle peene maitsva prae valmistas ta kodumetsa kukeseentest, oma talu kartulitest ja naabrimehe maheseast. Kaunistuseks kasutatud kurk, füüsalid ja maasikas kõlbavad mõistagi süüa, efektse väljanägemise ning äkilise maitsega tšilliga on lugu nii ja naa.