Sündinud vales kehas – ängistuse, viha ja lootusega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje

Tartu mänguasjamuuseumi eksponaadid komponeeris joonistusse Artur Kuus.

FOTO: Artur Kuus / Tartu Postimees

Sündides panid vanemad talle nimeks Kristi. Puberteedi ajal kandis ta nime Kris ning nüüd, mil ta on täiskasvanud mees, seisab dokumentides – Mart. Mart on üks neist inimestest, kes on sündinud valesse kehasse.

Kõik nimed siin loos on muudetud. Loo autorile on intervjueeritavad aga teada.

Praegu on Mart 27-aastane ja tal on elukaasane Merit. Noored on tundnud teineteist pool aastat ja elavad õnnelikult koos.

Mart tunnistab, et varasemate suhete hoidmisel on ta olnud mõnikord rabe, aga ta loodab väga, et suudab vigadest õppida. Tema elus on heal ja toimival suhtel väga tähtis roll.

Mardi emale, 55-aastasele Veronikale meeldib poja pruut väga ning loomulikult unistab temagi sellest, et ta laps saaks õnnelikuks.

Siis naine tõsineb ja ütleb hoopis midagi muud: «Minu elu selle lapsega on olnud, nagu istuksin tossutava vulkaanikraatri serval. Kogu aeg on hirm! Istud ja värised, et millal see laava sealt lendab.»

Et loost täit pilti saada, peab rääkima rohkem.

Veronikal on ka teine täiskasvanud laps, Mardist neli aastat vanem poeg Villu.

Oma mehest kolis Veronika lahku siis, kui noorem laps oli kolmeaastane. Mehel oli viinaviga ja niisuguse inimesega ei saanud koos elada. Mõlemad lapsed on Veronika üles kasvatanud üksinda.

«Ma ütlen ikka, et mul on vanem poeg ja noorem laps,» lausub ema. «Mulle jääb Mart alati Suslikuks või Tupsukeseks – nii nagu ma olen teda lapsepõlvest saadik kutsunud. Kuidagi raskelt tuleb üle huulte see ... Mart.»

Kui Veronika esimest last ootas, soovis ta väga, et sünniks tüdruk. Sündis poiss – Villu. Kui Veronika teist last ootama jäi, mõtles ta, et vahet pole, kas sünnib poiss või tüdruk ning et küllap sünnib niikuinii jälle poiss.

Aga sündis tüdruk, kellele pandi nimeks Kristi.

See laps sai endale kõik uued riided, mitte need, mis vennast üle olid jäänud. Punased papud ja kleidikesed. «Kuni viienda eluaastani oli ta mul tõesti tüdruk,» lausub ema.

Nuku või autoga

Mart püüab leida oma päris esimesi mälestusi ja arvab, et tema eelistas mängida autodega, nendega, mis isa vennale oli toonud.

«Mingil hetkel püüdsin ma siiski ka tüdruku rolli sobituda. Ma tõesti püüdsin sellega hakkama saada ning siis oli minulgi Barbie-nukku vaja,» lisab ta. «Poisid olid minust kiiremad ja tormakad ja ju ma siis mõtlesin, et äkki saan tüdrukuna paremini hakkama.»

Mardil on olnud elu jooksul aega järele mõelda, miks temaga nii läks, et ta ühel päeval avastas, et elab vales kehas. Ta usub, et mingi mõjutus võis tulla isast, kellesse kõik halvasti suhtusid. Võibolla just isa tõttu on Mardisse juurdunud arusaam, et kui oled naine, siis on see halb. Siis oled see, kellele mehed liiga teevad.

«Ma mäletan, kuidas ma oma isa vihkasin, ja seda, et ta tegi emale liiga. Ta küll ei löönud, aga kõik see muu,» meenutab ta.

Üks asjaolu meenub Mardile veel.

Ta oli väiksena rahmeldaja ja sageli haige. Ta higistas palju ja ema lõikas talle seetõttu poisipea. Kui nad koos väljas käisid, ütlesid inimesed ikka: «Oi, kui armas väike poiss!»

«Ja siis ma mõtlesin, et tüdrukuna ei saaks ma kunagi olla ei armas ega ilus,» lausub Mart.

Viimane kleit

«Mina ei ole karistaja, minu taluvuslävi on väga suur. Ma arvestan väga teiste inimestega,» jutustab Veronika oma lugu. «Ma usun jah, et mu tütar oli vaevalt viiene, kui ta keeldus kleiti selga panemast. Vend Villu jooksis ju pükstega ees. Kas see võis olla venna eeskuju, seda ei oska ma öelda …»

Ema meenutab ühte viimast korda, mil tal õnnestus meelitustega oma nooremale lapsele kleit osta. «See oli printsesslõikega, punase ja valgega. Kuidas ma mangusin, et ostame selle. Ostame ometi selle,» räägib ta.

Aga edasi läks nii, nagu Kristi ise tahtis. Laps tunnistas vaid ühtesid, veninud põlvedega püksikotakaid, mida ei saanud pessugi panna, sest ainult neid oli tüdruk nõus kandma.

«Siis ma tundsin, kui totaalne see tema sisemine veendumus on,» ütleb ema.

Kui Kristi oli 11, saatis kool ta esimest korda psühholoogi juurde. Seejärel uuriti teda haiglas kaks nädalat, et mis sellisel käitumisraskustega lapsel tegelikult viga on. Miks ta ei pea end oma soole omaselt üleval ja kas selle taga on füüsilised või vaimsed põhjused.

«Kõige raskem oli välja võidelda seda, et mul lubataks käia poiste tööõpetuse ja kehalise kasvatuse tundides,» räägib Mart, endine Kristi. «Mäletan, milline tohutu pinge see oli. Et kas ma saan nüüd kahe, kui ma ei ole nõus tüdrukutega koos tikkima minema. Aga ega mul ka poiste kehalise kasvatuse tundides kerge olnud. Sain seal palliga alatasa vastu pead. Kõik mu prillid on palli näinud.»

See oli ühe pika ja lõputa tee algus.

Kohalikud vene lapsed hakkasid ütlema ta kohta mitte он ega онa, vaid оно. Nii nagu öeldakse soota asja või nähtuse kohta. Eestlased hõikasid «mutant». Või transa, sõnast transseksuaal.

See viimane oli tõsi. Kristil diagnoositigi sooidentsuse häire ja ta sai loa vahetada oma nimi sooneutraalse nime vastu ilma isikukoodi muutmata.

Kristi lõpetas põhikooli kiitusega, valis oma uueks nimeks Kris, lahkus maalt ning jätkas elu linnagümnaasiumis.

Ema, tee midagi!

Veronika räägib, et ta mõlemad lapsed on olnud viielised. Kui Villul oli selle taga suur töö, siis Kristil tuli kõik kergesti.

Põhikooliaastail püüdis kooli direktor ta nooremat last igati kaitsta. Ema suhtles ka ise kooliga, vestles õpetajatega igal sammul. Tema meelest olid pedagoogid mõistvad ja tulid eelistuste tegemisel vastu nii palju, kui koolisüsteem seda võimaldas.

Aga see oli lapse elust vaid murdosa, mida kool valvata suutis.

Kristi ise ei rääkinud kodus midagi, mis koolis tegelikult juhtus. Ta ei kaevanud kellegi peale. Vaid ema nägi, kuidas tüdruk – ei, siiski poiss – aina rohkem ja rohkem endasse sulgus, pahurana, viltuse ja kurja pilguga ringi käima hakkas.

Veronika meenutab, et ühe kiusaja poisi nime sai ta kuidagi teada.

«Ja siis hommikul nägin seda poissi,» ütleb Veronika. «Te ju teate, kui su lapsele liiga tehakse, et mis siis emal sees toimub. Ma lihtsalt läksin selle poisi juurde ja raputasin teda. Et kui sa veel midagi ütled või teed … Ja raputasin teda veel kord. See ei viinud muidugi kuhugi. Kristi sai pärast seda veel rohkem tappa, sest arvati, et ta on kaebupunn.»

Ema märgib, et joonistustunnid ja kunstiõpetus sobisid Kristile hästi. Ta olekski ehk kunstikooli läinud, kui poleks peljanud uut keskkonda ja seda, mis taas juhtuma hakkab.

«Aga oma joonistuste tagaküljele kirjutas ta Risto,» tuleb emale meelde.

Mingil ajal hakkas Kristi ümber oma keha kandma sidet, millega rindu lamedaks tõmmata. «Ta oli võtnud valge laia kanga ning pusserdanud külgedele nööbid ja nööpaugud. Ta pesi seda ise ja kasutas salaja – kuidagi kogemata tuli see välja,» meenutab ema ja ohkab siis südamest.

«Ja kui tal veel päevad käima hakkasid, siis ta lausa hullus sellest. «Ma tapan ennast ära, ma tapan ennast ära!» karjus ta. See oli kohutav, mis temaga toimus,» räägib Veronika.

Ema ütleb, et tunne, mis teda valdas, oli tohutu süütunne.

«Selle valuga ei ole sul mitte kuhugi minna,» lisab ta. «Sest kui ka su oma õde koputab sinu muret teades vaid sõrmega vastu lauda ja raiub: sinu vaikival nõusolekul on su laps selline – tee ometi midagi!»

Veronika puhkeb südantlõhestavalt nutma.

Ka Veronika vanem laps Villu ei osanud seisukohta võtta. Perre ilmus väike õde, kes oli algul nagu tüdruk. Aga siis aina rohkem ja rohkem poiss. Et kas ta õde muutus siis vennaks …

«Ma usun, see segadus kestab Villul senimaani,» sõnab ema. «Väiksest peale mängisid nad ikka koos, aga mida suuremaks nad kasvasid, seda enam Villu kapseldus. Seda kidakeelsemaks ta jäi. Kui nad mõlemad mul eelmisel nädalal sünnipäeval käisid, rääkis Villu tunni aja jooksul minuga ehk ühe lause.»

Õpetajate erijuhtum

Kui Kristil gümnaasiumisse minemise aeg kätte jõudis, võis ta kanda nime, mis sobib nii poisile kui tüdrukule – Kris. Ta võis uues keskkonnas kõikjal esineda ilma küsimusi tekitamata poisina, mis sest et isikukood oli tal tüdruku oma.

Kris läks kümnendasse klassi ja sai endale kohe pruudi.

«Ta oli selline vaba ja laia silmaringiga tüdruk, mitte kitsarinnaline nagu mõni, kes on vaesest perest ning kes istub ainult kodus … Me ei olnud kaua koos. Ja alles siis, kui olime lahku läinud, sai ta teada, et ma olen teistsugune poiss,» jutustab Mart ehk tollane Kris.

«Õpetajad teadsid muidugi minu lugu. Ma olin neile pedagoogiline erijuhtum. Neil leidis aset isegi mingi nõupidamine, et kuidas mind koolis kaitsta, et ma ellu jääksin. Ma olin neil seal nagu katseklaasiloom,» räägib Mart.

On üks asi, mis tal on kooliga seoses meeldivana meelde jäänud. See, et talle on alati meeldinud kirjutada. Mõnikord luges emakeeleõpetaja tunnis tema töid ette ja see oli hea tunne. See läks korda.

Sellesama gümnasiumiaja esimese tüdruku sebis ta endale samuti kirja teel. Kiri oli paberil, mitte elektrooniline, ning seal oli kutse kinno ning natuke mingit vaimukust ja sooja huumorit. Kris andis kirja tüdrukule isiklikult üle ja närveeris tohutult, et mis tüdruk ütleb. Midagi ei öelnud, kinno tuli.

Kui Mart ehk tollane Kris näeb praegu unes, et on taas koolis, on need aga alati õudusunenäod.

Viha ja lammutamine

Jõudis kätte päev, mil Kris sai 18.

«Ma olin kõike seda kurjust endasse nii kaua kogunud ... Ja siis olin ma lõpuks täisealine. Ma olin vaba ja ma tahtsin nii ära selle mõnitamise eest, aga mul ei olnud mitte kuhugi minna. See oli meeletu ängistus, mis mind tabas. Isa mind ei toetanud ja ema oli väiksepalgaline. Ma hakkasin sõna otseses mõttes lammutama. Lammutasin ikka päris korralikult, nii et politsei tuli ja siis kiirabi …»

«Kui mu noorem laps täisealiseks sai, läksid pinged kodus väga suureks,» räägib Veronika. «Ta loopis nuge, ta viskas mind kodunt välja, ta tahtis nii kangesti üksi hakkama saada … Siis viibis ta ravil. Ja siis jäi ta aastaks koju.»

Veronika vanem poeg Villu õppis samal ajal ülikoolis. Veronika ise oli võtnud teise töökoha, et vanemat poega õpingute ajal toetada. Ja siis, pärast haiglaravi, tuli ka Kris tema juurde tööle, et teenida vennale raha. Saadame jah Villule raha, öelnud ta.

Läks veel üks aasta. Kris lõpetas gümnaasiumi heade hinnetega ning otsustas ülikooli kasuks. Ta valis sotsiaaltöö.

«Seal pidas ta vastu aasta ja tuli siis ära. Läks turvameheks,» räägib ema.

Kõige mehem mees

Nüüd lõpuks kannab kunagine Krista nime Mart ning tal on dokument, millel on mehe isikukood.

Ta on käinud rinnaeemaldusoperatsioonil ning et seda endale lubada, võttis ta laenu. Laen on pangale tagasi makstud.

«On kuidagi väga hea tunne, kui sa istud ja näed oma kõhtu. Ja oled pääsenud oma keha kinnisidumisest. Saad suvel kanda maikasid ja särke,» räägib Mart vabanenult. «Ka on väga hea tunne selga sirgeks lüüa. Ma olen end lapsest saadik kogu aeg küürus hoidnud.»

Mart lisab, et talle meeldib kanda triiksärke. Ta tüdruk on teda kiitnud, öeldes, et mitte iga mees ei kanna triiksärki välja nii, nagu tema seda oskab.

Mart rõhutab nüüd sedagi, et ta on valmis vajaduse korral nõustama kõiki neid inimesi, kes seisavad soovahetuse probleemiga silmitsi. Et kuidas pääseb sotsiaalministeeriumi juures kooskäivasse arstliku ekspertiisi komisjoni ja mis järjekorras asju ajada.

Bioloogiliselt on Mart siiski naine. Ta on konsulteerinud oma perekonna usaldusarstidega ning otsustanud, et järgmiste operatsioonidega ta ei jätka. Seda kõikide muude terviseriskide pärast, mida uued radikaalsed lõikused ta ellu võivad tuua.

Praegu töötab Mart teenindajana ja on oma elukaaslasesse armunud.

Ta märgib, et tal on väga uhke tunne oma uut dokumenti vaadata, sest nüüd saab ta näiteks järgmisele töökohale valetamata kandideerida.

Ometi on Mardil alust karta, et maailma kurjuse eest ei ole ta siiski pääsenud.

«Te ei kujuta ette, milliseid asju on inimesed mulle öelnud. Ma kardan, et nad saavad varem või hiljem mulle jälile. See on nagu krimiromaanis – nad leiavad mu alati üles,» sõnab ta.

Vulkaanikraatri serval

Veronika otsib sõnu, mida veel öelda.

«Ma võtan vastutuse selle lapse eest … Ma olen seda endale valjusti mitu korda öelnud ja ma mõtlen seda tõsiselt,» räägib ta. «Ja ma tean, et hoolimata kõigest istun ma ikkagi vulkaanikraatri serval ... See kõik on valus. Nii valus!»
--------------------------------------------------

Sooidentiteet, statistika ja sallivus

• Statistikat inimeste seksuaalse orientatsiooni kohta ei kogu ükski riik, kuna see on suures vastuolus inimeste õigusega privaatsusele. Seetõttu on võimatu ka öelda, kui palju võiks Eestis olla transseksuaalseid inimesi.

• Puuduvad andmed selle kohta, kui palju soovahetusoperatsioone aastas keskmiselt tehakse.

• Sotsiaalministeeriumi poole on viimase viie aasta jooksul soovahetuse sooviga pöördunud 13 transseksuaali, kellest seitse on sündinud naisena ja kuus mehena.

• Sotsiaalministeeriumi kohustus teiste teemade kõrval on edendada võrdset kohtlemist. Eestis on sallivusega probleeme, millele viitavad näiteks OECD raportid «Society at a Glance – OECD Social Indicators».

• Sotsiaalministeeriumi eesmärk on suurendada ühiskonna sallivust ning seista vähemusrühmade, sealhulgas seksuaal- ja soovähemuste õiguste eest. Kõigil inimestel on õigus Eestis elada, ilma et neid solvataks, alandataks või kritiseeritaks lähtuvalt nende individuaalsetest tunnustest.

• Riik peab kaitsma inimõigusi ja tagama need. Ebatolerantsus vähemusrühmade suhtes on risk ühiskonna heaolule ja julgeolekule.

Allikad: sotsiaalministeeriumi tervishoiu osakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Vaik ja soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Helena Pall.

Tagasi üles