/nginx/o/2010/07/21/405717t1h6068.jpg)
Ehkki see polnud maastikuarhitekt Karin Bachmanni põhiteema, jagas ta oma artiklis (TPM, 30. juuli) tunnustussõnu Rüütli tänava Mökule; minu tunnustus palun juurde arvata.
Helju Vals: Möku järel tuleb Nott
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaevalt on ükski teine Eesti kõrts, just selline väike ja vapper, suutnud püsivalt kaasa haarata kogu oma lähemat ümbrust. Avamiseelses reklaamis, juba märtsis, oli öeldud, et Möku ootab nutikaid boheemlasi. Nemad seal tooni annavadki.
Karin Bachmann: «Võtad oma napsi või koka, nõjatud letile ja kuulad. Või hoopis istud õues ja uurid, mis täna pakutakse. Sest ikka läheb mööda mõni seltskond, kes jagab küpseribi, või peab keegi mustikakoogi ja vahuveiniga sünnipäeva.»
Alkoholist läbimärg suvi ei anna õigust kirjutada vahuveiniga sünnipäevadest. Kuid Möku on erand, sest ta on algusest peale käitunud erandlikult ehk piiri pidavalt boheemlaslikult.
Samasuguseks usun kujunevat Möku varstist paarilist Notti (nimetav Nott), asukoht samuti südalinnas, Vallikraavi tänavas. Kes vahva nime välja mõtles, ma ei tea, küll aga mäletan, kuidas asjaosalised seletasid Möku valikut: lihtne ja konkreetne, nagu müts vastu lauda.
Ladina tarkus ütleb: nomen est omen – nimel on (eel)tähendus. ÕS esitleb mökut (argisõna!) kui saamatut tegelast ja noti seletuseks toob ta loodetavasti heatahtliku võrdluse «notib rästikut», nõnda siis ei mingit suurustlemist, pigem vastupidi. Pigem lootus, et tulijad häälestavad end vaimukale lõbususele, mis juba ukselt peletab tagasi mürgli ja laamenduse.
Peaks Nott suutma, nagu Möku on suutnud, joomingu asemel esiplaanile seada loomingu, siis saab temagi järglasi. Ja kui seejärel ikka veel kaheldakse, kas kõrtsikultuur Eestis on üldse võimalik, siis vähemalt Tartul on omast käest välja käia juba mitu head näidet.