Luuletus läks rändama kirjaniku teadmata

Siiri Laidla luuletus «Ei pärmiga, ei lärmiga» on saanud vähemalt neli erinevat viisistust. Need on ilmunud salvestisena Liivi Listra laulustuudio CD-l «Sulle ma laulan» (pildil ülalt alla) ning laulikus «Laul läks rändama. Toomas Rulli lastelaulud», millel on kaasas CD, Külli Murandi laulukogumikus «Laulan rõõmuks kõigile», Helve Mikussaare «Lastelauludes» ja Raivo Kõrgemäe «Lauludes».

FOTO: Kristjan Teedema

Tartlanna Siiri Laidla võiks olla rõõmus, et tema luuletus «Ei pärmiga, ei lärmiga» on saanud nelja erineva laululooja viisi. Kuid asjaga käib kaasas nadi tõik, et ükski viisistaja ei ole temalt teksti kasutamiseks luba küsinud.

«Mitteküsimine ongi mu peaprobleem! Et ei tehta väljagi, et oled olemas,» nentis kirjanik Laidla.

Kui laululooja leiab kusagilt luuletuse ja otsustab sellest laulu teha, kas ta peaks sel juhul teksti autorit teavitama ja luba küsima? Ka siis, kui autor ei ole kirjanike liidu liige? «Kui luuletaja on surnud üle saja aasta, pole see muidugi võimalik,» selgitas Laidla. «Mina olen aga täitsa elus.»

Algus aastas 2001

Laululoojate suure tähelepanu pälvinud luuletus «Ei pärmiga, ei lärmiga» ilmus esmalt Tähekeses nr 6 aastal 2001. Umbes aasta hiljem sai selle autor Siiri Laidla suure üllatuse osaliseks.

«Ühel päeval ütles selle lasteasutuse muusikakasvataja, kus ma toona töötasin, et kas tead, su tekst on Raivo Kõrgemäe laulikus,» meenutas ta. «Olgu, imestasin, aga olin pigem rõõmus.»

Kaks aastat hiljem kohtas autor sedasama oma luuletust Liivi Listra laulustuudio CD-l hoopis uues viisistuses.

«Pärimisele kosteti, et mida ma õiendan, mu nimi on ju plaadil kirjas,» meenutas Laidla. «Rahakest netu. Olgu. Siis avastasin, et SP Muusikaprojekt on avaldanud Helve Mikussaare lauluraamatu aastal 2003, kus on jälle mu «Ei pärmiga, ei lärmiga» tekstile tehtud uus laul!»

Ei möödunud just väga palju aega, kui tartlanna sai teada, et tema luuletus on koos laululooja Külli Murandi viisiga – sama viis oli plaadil – ilmunud aastal 2009 laulikus «Laulan rõõmuks kõigile».

Viimane üllatus tuli tänavu, kui Laidla avastas, et aastal 2012 on Toomas Rull tema kaks luuletust lauluks teinud ning plaadile ja lauluraamatusse pannud. Üks neist on «Lapse kasvamine», mis on uue pealkirja saanud vana hea «Ei pärmiga, ei lärmiga».

«Nii ongi nüüd olukord, kus mu luuletusele «Ei pärmiga, ei lärmiga» on teadaolevalt neli viisistust. Rekord!?» nentis autor.

Viisistajad vastavad

Mida kostavad viisistajad selle kõige peale?

«Minu praktikas ja minu teadmiste järgi on olnud niimoodi, et kui luuletus on ilmunud, ei ole olnud sellega probleemi või käsku, et peab võtma autoriga ühendust,» ütles Raivo Kõrgemägi. «Ma olen luba küsinud luuleteksti autorilt siis, kui luuletus on ilmumata. Kui ma olen Siiri Laidla suhtes eksinud, palun vabandust.»

Külli Murand meenutas, et kõnealuse luuletuse tõi talle 2000. aastate algul kolleeg.

«Ta ütles, et see on lauluna juba ilmunud ja et kas ma teeksin lastele ühe suupärasema viisi,» meenutas Murand. «Ma olin siis suhteliselt algaja laulukirjutaja, võtsin pakkumise vastu ja lihtsalt tegin ära. Tol ajal ei olnud mul aimu, kuidas need asjad käivad. Ma tõesti väga vabandan autori ees.»

Helve Mikussaarega suheldes selgus, et tema ei tea sellest kõigest midagi, sest autoriasju ajab kirjastaja.

Toomas Rulli ja Siiri Laidla tänavu suvel peetud meilivahetusest ilmneb, et kohati kujunes see mõlema poolt väga tuliseks. «Oleme mõlemad kunstiinimesed, seega emotsionaalsed, ja kaitseme endi õigusi, nii nagu oskame,» nentis Rull.

Juristi kommentaar

Kommenteerides «Ei pärmiga, ei lärmiga» juhtumit, tuletas Eesti autorite ühingu jurist Anne-Ly Hussar meelde, et autoriõiguse seadus võeti vastu 1992. aastal.

«Seega on teoste loojatel ja ka kasutajatel olnud 22 aastat aega selle seadusega harjumiseks,» märkis ta. «Kahjuks aga tuleb ikka veel ette olukordi, kus eiratakse teose autoritele kuuluvaid isiklikke ja varalisi õigusi.»

Autorile kuuluvate isiklike õiguste hulka kuulub muu hulgas õigus esineda üldsuse ees teose loojana ehk õigus autorsusele ning õigus lubada oma teosele lisada teiste autorite teoseid. «Just seda õigust lisadele kiputakse tihti eirama, mis tähendab, et autorid, kes tahavad oma teosele lisada mõne teise autori teost, ei küsi selleks luba,» selgitas jurist.

Seaduse järgi ei tohi muusikateose loomisel viisi autor unustada, et kui ta soovib kasutada kellegi teise luuletust, tuleb tal selleks saada luba.

Luba küsida on juristi sõnul viisi autori moraalne kohustus, ühtlasi peaksid loa küsimise ajal viisi autor ja luuletuse autor omavahel kokku leppima ka selle, kuidas jaotuvad nende vahel vastava muusikateose kasutamisest saadud tasud.

«Rääkides autorile kuuluvatest varalistest õigustest, kuulub autorile õigus lubada ja keelata oma teoste kasutamist (reprodutseerimist, levitamist, avalikku esitamist jne) ja saada tasu oma teose kasutamise eest teiste isikute poolt. Kuna muusikateosed on teosed, millel on ühelt poolt palju kasutajaid, kes omakorda võivad kasutada tuhandete autorite teoseid, toimub muusikateoste autorite varaliste õiguste osas kasutamislubade saamine läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni,» selgitas Hussar.

Eestis tegeleb sellega Eesti Autorite Ühing (EAÜ). «Põhimõtteliselt võib öelda, et EAÜ ongi loodud selleks, et aidata nii autoritel teostada oma varalisi õigusi kui ka kasutajatel täita neid kohustusi, mis neil lasuvad vastavalt autoriõiguse seadusele,» lisas ta.

Kui keegi tahab välja anda plaati, millele on salvestatud EAÜ poolt esindatud autorite teosed, saab ta vastava reprodutseerimisloa EAÜ-lt ja maksab loa saamise eest EAÜ-le ka tasu, mille EAÜ hiljem plaadile salvestatud autorite või nende õiguste omajate (pärijad, muusikakirjastused) vahel ära jaotab ja neile välja maksab.

EAÜ on teinud oma liikmetele jurist Hussari sõnul võimalikult kergeks ka muusika autori ja teksti autori vahelise suhtlemise.

«Kui muusika autor tahab EAÜ andmebaasis registreerida teost, kus ta on tekstina kasutanud mõne EAÜ liikme poolt loodud luuletust, saadab EAÜ luuletuse autorile vastava e-kirja,» selgitas jurist. «Selles e-kirjas on toodud kogu informatsioon loodud muusikateose kohta (sh pealkiri ja muusika autori nimi) ja nii on kasutatud luuletuse autoril võimalik EAÜ kaudu teada anda, kas ta lubab oma luuletuse kasutamist selle muusikateose loomisel ja kuidas peaksid olema jagatud tasud tema ja muusika autori vahel.»

Siiri Laidla on jurist Anne-Ly Hussari teatel EAÜ liige 2004. aastast ning alates sellest ajast on EAÜ tema varalisi õigusi teostanud ja kogunud talle autoritasu juhul, kui tema luuletustele loodud muusikateoseid on kasutatud.

Võrreldes esimeste loata viisistamise aastatega on Siiri Laidla pannud viimasel ajal tähele, et asjalood on mõnevõrra paranenud: tema loomingu katkete lugemikesse-töövihikutesse paneku eel on luba küsitud ja vahel isegi paarkümmend eurot antud.

Raamatuid lastele, noortele ja täiskasvanuile

• Tartus 1959 sündinud Siiri Laidla on lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogina 1994.

• Jutte ja luuletusi on kirjutanud aastast 2000.

• Veerandsaja tema raamatu hulgas leidub nii lastele ja noortele kui ka täiskasvanuile mõeldud teoseid.

• Eesti autorite ühingu liige aastast 2004.

Tagasi üles