Gruusia ämmaemandad otsivad abi

Gruusia ämmaemandate ühingu president Natalia Khachidze (vasakul) koos Tartu naistekliiniku ämmaemanda Siiri Põllumaaga vaatamas abivahendeid, mida pakub siinne moodne sünnitustuba. Paremal Gruusia ämmaemand Irma Modebadze. Foto: Margus Ansu

Gruusia ämmaemandate ühingu president Natalia Khachidze koos kolleegi Irma Modebadzega unistab sellest, et nemadki võiksid tegelda rasedate iseseisva vastuvõtuga ning külastada sünnitanud emasid kodudes. Just nii nagu Eestis tavaks.

Natalia Khachidze ja Irma Modebadze on omaaegsed õpingukaaslased ja Tbilisis ämmaemandana töötanud juba 22 aastat. Parasjagu on nad töötud ehk nende elu on suurte muutuste lävel.

Natalia Khachidze selgitab, et Gruusias on kõik kliinikud erakätes ning tervishoiusüsteem üsna jäik. Nende enda töötus on seotud aga sellega, et neil tekkisid omanikega, kes juhtisid kliinikut, kus nad seni töötasid, arusaamatused ning nad otsustasid hulgakesi sellest haiglast lahkuda. Lahkujaid oli 43, nende seas arstid, ämmaemandad, õed ja anestesioloogid.

Otsuse taga on uus võimalus osta endale Tbilisis üks teine sünnitusmaja ja jätkata tööd seal.

«Me arvame, et ei ole hea töötada kellegi kolmanda heaks, tähtis on töötada nii, et sa iseendaga tööga rahule jääd, ehk eelkõige iseenda heaks,» ütles Natalia Khachidze.

Selgrooga grusiinid

Eesti ämmaemandate ühingu vastne president Pille Teesalu tunnustas kolleegide selgroogu, öeldes, et Gruusias, kus on väga hierarhiline tervishoiussüsteem, on just praegu tekkimas sedalaadi konfliktid. Ja neid konflikte võib Teesalu sõnul ka headeks nimetada.

Need on olukorrad, kus ühed ütlevad, et nemad tahavad jätkata vanaviisi, ning kus teised ei ole sellega enam nõus ja soovivad tegutseda uutmoodi.

Grusiinlaste visiidi põhjus ongi koguda Eestist edumeelseid kogemusi ämmaemandaõppe täiustamiseks ning juba töötavate ämmaemandate ettevalmistuse parandamiseks. Nende eesmärk on astuda sammhaaval selles suunas, kus praegu töötavad ämmaemandad terves Euroopas.

Eelmisel nädalal vaatasid külalised Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna keskhaiglat, samuti Tallinna tervishoiukõrgkooli. Sel nädalal külastasid nad aga Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinikut ja Tartu tervishoiukõrgkooli.

Ka viibisid nad Euroopa ämmaemandate ühingu aastakoosolekul, mis seekord leidis aset Tallinnas, ning ikka sel eesmärgil, et saada tulevikuks häid kontakte Euroopast.

Pille Teesalu sõnul algas neil koostöö Gruusia ämmaemandatega kahe aasta eest tänu Tartu ülikoolis õppinud naistearstile Kote Botšorošvilile, kes arendab nüüd Tbilisis sünnitusabi.

Eesti ämmaemandate ühingu juhatuse liige Siiri Põllumaa selgitas, et ühest küljest on Eestil ja Gruusial sarnane minevik, kuna Eesti on paari-kümne aasta eest umbes samasuguse tee läbi käinud. «Siiski on kultuurilist eripära palju,» märkis ta. «Gruusias on arst jumal ja ämmaemand on ta kõrval väike tegelane. Niisuguse arusaama muutmine võtab pal-ju aega.»

Gruusia ämmaemandad rasedatega ei tegele, nad on arsti abilised ainult sünnitustel ja sünnitusjärgsel haiglas viibimise ajal.

Gruusia haiglate juures on perekoolid veel haruldased ja noored naised võtavad nii mõnigi kord vastu otsuseid, mis on väga kaugel informeeritud valikutest.

«Meil on paraku kasvanud keisrilõikuste arv,» rääkis Natalia Khachidze. «Aina rohkem tuleb sünnitama naisi, kes kategooriliselt ja lausa kirjalikult nõuavad, et neile tehtaks keisrilõige. Nad kardavad valu. Need naised ei ole midagi kuulnud loomuliku sünnituse eelistest ega valutustamise võimalustest ega sellest, et seda on võimalik teha nii ravimitega kui kasutades hoopis teisi, loomingulisi vahendeid ja võtteid. Nemad unistavad, et nad võiksid lihtsalt magama jääda ning ärgata siis, kui lapsuke käes!»

Eestilt hea õppida

Natalia Khachidze lisas, et neil on palju parem õppida eestlastelt kui näiteks Saksa või Hollandi kolleegidelt, kes ei pruugi täpselt aru saada, kust nad on tulnud või millest nad kõige rohkem puudust tunnevad.

Gruusia ämmaemandatega viibis seekord Eestis ka Tbilisi naistearst Zaza Sinauridze, kes pidi kodumaale tagasi lendama varem.