Võidu silla remont püsib graafikus. Siiski läheb veel mitu nädalat aega, enne kui see kogu laiuses liikluseks avatakse ja ka jalakäijad silda ületada tohivad. Aga nii nagu paljudel meie kodulinna rajatistel, on ka Riia tänava ja Narva maantee ehk nagu vanasti öeldi – Riia ja Narva uulide – ühenduskohal oma eel- ja ajalugu.
«Vana, muinasvarade hulka kuuluv Kivisild on aja jooksul jäänud kitsaks. Avar Vabadussild asetseb aga linna ärikeskkonnast eemal. Tungivaim vajadus silla järele on loomulikult liiklemispäämagistraalide – Riia ja Narva uulide – vahel,» on lugeda Tartu linnavalitsuse 1919.–1930. aasta tegevuse üksikasjalikult kirja pandud ülevaatest peatükis «Sillad ja jõekaldad» (Tartu linnavalitsuse väljaanne, 1933).
Vaidlused Tartusse kolmanda püsisilla ehitamise üle kestsid pikka aega. Pidades silmas piiratud vahendeid, kaalus linnavalitsus, kuidas oleks võimalik ehitada küllaldase kandejõuga odavamat ujuvat silda.
Selgus, et kaitseministeeriumil on Jägala jõe juures laagris suure kandejõuga pontoonid, mida ministeerium on nõus vahetama Tartu linna päralt olevate väiksemate pontoonide vastu.
1932. aastal otsustaski linnavolikogu loobuda püsisilla ehitamisest ja rajada Emajõele oluliselt odavam ujuvsild.
Uus pontoonsild Emajõel
1933. aasta 13. augustil oli Postimehest lugeda head uudist – uus pontoonsild esimest korda Emajõel.
«Pontoonsild, mille puuosade ehitusega neil päevil lõpule jõuti, tõmmati esimest korda jõele proovida, kas sild oma pikkuselt vastab kõikidele nõuetele. Toiming tehti pidulikuks. Silla keskele seati püsti suur ja ilus lillepärg. Sillaehitajad-töömehed tõstsid kohale ilmunud linnapea Karl Luige õhku ja hüüdsid talle «Elagu!».»
Silla liigutamine jõel polevat olnud sugugi raske, sest kohale tõmbamisega said hakkama kaks töömeest. Sild võeti jõest ära, sest veel nädala jao päevade pärast loodeti ehitusega päris lõpule jõuda.
Ajalehes selgitati: edaspidi, kui sild on vee peale tõmmatud, on silla äärtele paigaldatud käsipuud ning kõnniteed asuvad sõiduteest umbes 10 sentimeetrit kõrgemal. Silla puuosad on tugevasti tõrvaga üle tõmmatud, et neid niiskusele vastupidavaks teha.
Nädal hiljem, 19. augusti Postimehe rubriigis «Tartu teated» on lugeda, et uue silla pidulik avamine on edasi lükatud, sest selle ümbruse sillutustööd nõuavad veel aega.
Silla avamine toimub 24. augustil kell 6 õhtul. Ka avamise eelpäeval, 23. augustil oli linnavalitsusel rahvale silla kohta veel midagi öelda – kinnitati, et uus sild on suure kandejõuga.
Kolm rasket veo- ja tuletõrjeautot proovisid koos pontoonsilla kandejõudu. Seda toimingut jälgis peale linna tehniliste eriteadlaste, teedeministeeriumi ning linna juhtkonna esindajate Minni Kurs-Oleski ja Jaan Ratniku ka hulk uudishimulikke.
Linnavalitsus koos Postimehega hoidis rahvast pidevalt sündmustega kursis.
Uus eesti sõna
25. augusti ajalehest saab teada, et uus sild ristiti Ujuksillaks. Ja et 24. augusti hommikul, veel enne õhtust pidulikku avamist, on linnavalitsus pidanud erakorralise koosoleku, mille päevakorras oli uuele sillale nime andmine. Koosolekule olid kutsutud keeleekspertidena lektor Johannes Voldemar Veski ja magister Johannes Aavik.
Pärast pikemaid mõttevahetusi otsustati Veski ettepanekul panna sillale nimeks Ujuksild. Ujuk on uus eesti sõna ja tähendab pontooni.
26. augusti Postimehes on eelmise päeva õhtusest silla avamisest pikemalt ja põhjalikumalt juttu. Tolleaegne loo pealkiri mõjub praegugi kuidagi tuttavalt, nagu tihti meie laulupidude puhul: «Pidulik avamine läbi vihma».
Kogu silla avamise päeva sadas vihma. Õhtuks taevataat siiski halastas ja kõik kavandatud tseremooniad saadi soovikohaselt ära toimetada. Peale kõrgete kutsutud külaliste oli halvale ilmale vaatamata tulnud kohale haruldaselt palju rahvast.
Silla avamine algas vaimuliku talitusega, mida pidas luteri kiriku kombe kohaselt praost Gustav Rutopõld ja apostliku usu kombe järgi praost Konstantin Kokla.
Linnapea Karl Luik tegi oma kõnes silla saamiskäigust pikema ülevaate.
Ja siinkohal on küllap vist uudis praegustele tartlastele. Tollane linnapea rääkis kokkutulnuile sellestki, et kui ehitati Vabadussilda (avati 1926), siis kerkinud päevakorda Kivisilla laiendamine. See olnuks teostatav, kui oleks kõrvaldatud silla kaarväravad. Niisugune tegu oleks aga rikkunud ilusat ajaloolist rajatist ja sellepärast lükati Kivisilla laiendamise mõte kõrvale.
Linn aga kasvas ja suurenev liiklus nõudis ikkagi uue, kolmanda silla ehitamist.
Ujuksilla kavandas linnainsener Harald Seydenbach, kohapeal juhtis töid insener Viirman Türilt. Silla ehitus kestis kaks ja pool kuud. Kaitseministeeriumilt saadud suure kandejõuga pontoonidega silla puitosad tulid linnamajanduse poolt, raudosad tartlase Jaan Ratniku metallivabrikust.
Sild koosnes kuuest osast. Laevade läbilaskmiseks oli veepealne ujuvsild keskelt avatav. Suuremate laevade tulekul avati kaks keskmist sillaosa.
Ühenduste lahtivõtmiseks ja sulgemiseks kulus kahel mehel 20 minutit.
Esimesena sammus pärast sillaotsa värvipaela läbilõikamist kutsutud külaliste ees üle pontoonsilla ja tagasi linnapea Karl Luik. Sama tegi seltskond veel kord ka autodega. Seejärel said sillal proovisõitu teha teisedki roolikeerajad ja voorimehed. Rahvaski jalutas uuel sillal edasi-tagasi.
Teraspontoonidel seisnud suure kandejõuga sild sai linnaliiklust teenida kaheksa aastat. Ujuksild hävitati 5. juulil 1941. aastal. 25. juuli hommikul aga hakati kasutama samasse kohta tehtud hädasilda, mis ühendas kaks nädalat lahus olnud linnaosi.
Varemeile raudbetoonsild
Pärast Teist maailmasõda taastati linnaosadevaheline liiklus ajutiste sildadega.
Esimene sõjajärgne püsisild, raudbetoonist Võidu sild valmis Tartus 1956. aastal. See ühendas Vabaduse puiestee, Riia ja Turu tänava ristmikku Narva maanteega.
1999. aastal ilmunud teatmeteoses «Eesti arhitektuur» on Hubert Matve esitanud Tartu Võidu silla kohta selliseid andmeid: Võidu silda üle Emajõe Riia tänava jätkuna ehitati aastail 1954–1956 Lengiprokommunstroi projekti järgi. Silla sille on 42 meetrit, kaare kõrgus 4 meetrit, silla kogupikkus 61 meetrit, sõidutee laius 12 meetrit, kõnniteed kumbki 3 meetrit.
Pealesõitu rõhutavad valgusteid kandvad, dolomiidiga vooderdatud obeliskid, dolomiitplaatidega on viimistletud ka kaldasammaste maapealsed osad, sillale viivad trepid ja jalakäijate läbipääsud kaldapealsetel.
Miks tuleb otsida Võidu silla kohta käivaid andmeid teatmeteosest? Sest 1956. ega 1957. aasta kohalik ajaleht ei avalda võimsa raudbetoonsilla avamisest konkreetset teadet ega kirjeldust. Tolleaegsed strateegilised kaalutlused?