Signe Ivask: folgil tantsiks küll, kui ruumi oleks

Foto: TPM

Tänavune folk oli korraldajatele kahtlemata õnnestunud ettevõtmine. Nagu mullu, voorisid Viljandisse üüratud rahvamassid. Reede pärastlõunal Tartust bussi astudes polnud mul aimugi, kui suurele üritusele teel olen.

Asi selgines, kui märkasin Viljandi bussijaamas istuvaid folkareid: umbes ruutmeetrile jagus neid kuus. Järgmine selguse moment tabas mind siis, kui folgipassile järele rutates sattusin paksult inimesi täis teele.

Seal põiklesin ühele ja teisele poole, pressisin end läbi pisikeste tekkinud vahede ning jäin ummikusse kinni. Hetkeks tabas mind paanikahoog ja olin veendunud, et mind trambitakse jalge alla, ent jõudsin edukalt sihtpunkti, kuigi selleks ajaks tahtsin turvalise kodumaja seinte vahele tagasi.

Mõistetav, et folgi korraldajad ei saa inimesi keelata peole tulemast, kuigi kontsertide krõbedate hindadega nad osavõttu pisut reguleerisid küll.

Ometigi, mis siin reguleerida, kui suurem osa külastajatest tuli lihtsalt peomelu uudistama, mitte aga muusikat ja tantsu nautima. Paadunud folklane oli endale juba ammu muretsenud passi, mis kontsertide külastamise palju soodsamaks muutis ning millega igale poole sisse pääses.

Peale selle, et pidin kohati rahvamassi sisse ära uppuma, tekitas minus pahameelt ka ajakava. Meeldivate folgile vastuvõtjate käest sain voldiku, millesse olid märgitud kõik esinejad. Kirjas olid huvitavad nimed ning toredad kohad, mida külastada ja kus peatuda.

Kiiruga tegin oma valikud ning hakkasin juba rahulolevalt voldikut ära panema, kui märkasin, et samal päeval ja samal kellaajal on veel üks maru vahva üritus. Oi ja näe, kolmandas kohas saab hoopis tantsu vihtuda!

Kas pole kava koostamisega üle pingutatud? Kui koogile liiga palju suhkrut panna, siis see küllastub ja pole pooltki nii hea kui see, millele on mõõdukalt magusainet pandud. Saan aru, et folgi eesmärgiks on pakkuda pärimusmuusikat puudutavat mitmekülgset meelelahutust ja nii, et kõigil oleks kogu aeg midagi teha.

Samas oli minu hinnangul teha liigagi palju ning just need magusamad terad langesid kellaaegade poolest kokku. Kõikvõimast passi omades olin suisa pisut pahur, et mingeid valikuid langetama pidin ning seetõttu millestki heast ilma jäin.

Siit üks mõtlemiskoht korraldajatele: kas on tõesti vaja seda toredat üritust niivõrd üle suhkrustada? Ehk võtaks pisut hoogu maha ning koostaks kava pisut ratsionaalsemalt!
Kontserdid, kuhu lõpuks jõudsin, olid meeletult mõnusad, kuigi pealtvaatajate poolest väga rahvarohked. Peale selle jäid mu hinge kripeldama ka kontserdid, mille pidin kõrvale jätma. Täit mõnu ma ikkagi ei tundnud.

Mulle sai selgeks see, et folk on rahvapidu, mitte intiimne muusikafestival, nagu omaenese naiivsuses esialgu olin arvanud.