Herbaarium täienes sõjaeelsete taimedega

Toomas Kukk tutvustab Priidu Kohava herbaariumi. Foto: Kristjan Teedema

Botaanik kogus oma herbaariumi jaoks taimi ja jõudis aasale. Talumees tõstis parajasti heina traktorikärusse.

«Mis te teete?» küsis botaanik.

«Viin heina lakka ja söödan talvel lehmadele,» ütles talumees.

«Milline barbaarsus ja raiskamine!» ahastas botaanik.

Kui Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi herbaariumi vanemkuraator botaanik Toomas Kukk oli selle nalja eelmisel reedel ära kuulanud, ütles ta muiates, et sõidab samal päeval Saaremaale heinale. Nimelt oli Eesti pärandkoosluste kaitse ühingul kavas hoolitseda nädalavahetusel Ranna hoiuala puisniidu eest.

Tartus hoolitseb Toomas Kukk maailma suurima Eestist kogutud taimede herbaariumi eest.

Tema ja ta kolleegide hoole all on kappides riiulitel soontaimi umbes 145 000 herbaarlehte. Põhiosa moodustavad Eestiga seotud materjalid (120 000), väiksema osa välisherbaariumi materjal (25 000). Eraldi säilitatakse Karl Ernst von Baeri kogu, milles on umbes 6500 herbaarlehte.

Omaette kappides koos on samblad (24 000 säilikut). Samas ruumis on seemnekogu, milles on esindatud umbes 600 liiki. Tänavu kevadel tuli vanemkuraatori sõnul sellele väga väärtuslikku lisa, mille on kogunud taimeökoloog Viiu Hein.

Ühemehekogu

Hiljuti sai herbaarium veel ühe täienduse, sõjaeelse ühemehekogu. Kooliõpetaja ja fotograafi Priidu Kohava (1936. aastani Friedrich Kochtitsky, 1887–1945) herbaariumi andis üle tema lapselaps.

«Kohava herbaariumis on ligi 600 herbaarlehte, mis on kogutud Eestist peamiselt 1930. aastatel, suuresti Keila ümbrusest, Murastest, Tallinnast ja mujaltki,» märkis Kukk. «Umbes sada herbaarlehte aastast 1916 on pärit Peterburi lähedalt Krasnoje Selost.»

Vanemkuraatori sõnul lisab Kohava kogule väärtust asjaolu, et tema herbaarlehti on määranud tolleaegsed parimad taimetundjad, nagu näiteks Theodor Nenjukov ja Gustav Vilbaste.

Priidu Kohava hukkus 1945. aastal Saksamaal vangilaagris. Kuke teada säilis herbaarium heas seisus eeskätt tänu tema pojale, metsandus- ja looduskaitsetegelasele ning metsataksaatorile Priit Kohavale, ja lastelastele.

Enne kümnete ja kümnete tuhandete herbaariumi seniste säilikute lähedale viimist tuli enne Teist maailmasõda kogutud ja kuivatatud taimedel aega veeta sügavkülmas.

30-kraadises pakases peavad olema neli päeva kõik uued väljastpoolt toodud taimed. Põhjuseks on putukad, mis võivad hiljem rahvuslikku rikkust järama hakata. «Putukaid me siin ei talu,» ütles Kukk.

Kogude pikk ruum uute nihutatavate kappidega ning eesruum töölaudade ja külmutitega asuvad maaülikooli metsandusmajas Tartu servas Tallinna maantee ääres. Riia tänava lõpus asunud ruumidest koliti siia aasta tagasi.

«Taimed on uurijatele kõik juba ammu kasutatavad, aga raamatukogu ei ole ma jõudnud veel süstematiseerida,» ütles vanemkuraator.

Tänavu on alanud uue kodumaiste taimede levikuatlase koostamine. See tugineb osalt herbaariumile, aga ka uute andmete kogumisele loodusest.

«See tähendab, et käime rohkem väljas ja herbariseerime suuremas koguses uusi taimi,» ütles ta. «Vanas atlases, mille andmeid koguti 1960. aastatel ja mida hakati koostama 1970. aastatel, on tühikuid ja pealegi on leiuandmete täpsus suhteliselt kehv. Polnud GPS-seadmeid ja polnud ka õigeid kaarte.»

Haruldased leiud

Praegustel väljaskäimistel hakkab botaanikutele mõnikord silma ka haruldasi taimi. «Sel aastal oleme Eestile leidnud vähemalt ühe uue liigi, see on muda-nõmmkann,» ütles Kukk.

Muda-nõmmkannist on juttu septembri Eesti Looduses. Augustinumbris on aga kirjutatud ohtese tarna uutest leiukohtadest ja sellestki, et vahepeal Eestis hävinud liikide kirja arvatud sinihall luga on tänavu juulis taasleitud. «Käisime vaatamas, ta tunneb ennast hästi,» ütles Toomas Kukk.