Tartu Postimehe reedene intervjuu. Merle Karusoo: kaasamõtlemine on kõige tähtsam

Merle Karusoo

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli vabade kunstide professori ametikohal särab sel sügisel lavastaja ja elulugude koguja Merle Karusoo.

Viimasel korral rääkis Karusoo hõimlastest. Ta võlus ekraanile lasteraamatu «Karupoeg Puhh» kaanepildi ning märkis, et juba aastakümneid nimetab tema oma sugulasi jänesteks. Sest neid on nii palju! Seejärel tsiteeris ta mälu järgi Puhhi ning näitas, kui huvitavalt inimene oma peas mälulinti kokku paneb.

Episoode Jänese rohkearvuliste sugulastega seoses on Puhhi raamatus ridamisi, aga täpselt sellist, mida Karusoo mäletas, hoopiski mitte. «Niisamamoodi on elulugudega,» ütles ta. «Tõde on see, mis rääkija jaoks sel hetkel on tõde.»

Te räägite sel elulugude kursusel väga ausalt kõigepealt iseendast. Ometi ei mõju teie jutt pelgalt isikliku loona, vaid loona eesti rahva eluloost. Vist ainult niimoodi peakski ajalugu õpetama, tuleb mulle pähe, kui ma teid kuulan.

Kõige paremini selgitub ajalugu siis, kui inimene vaatab iseenda eluloole otsa. Oma eluloo all ei mõtle mina sugugi seda lugu, mis algas 1. juulil 1944, päeval, mil ma sündisin. Mõtlen ikka oma hõimlaste ja sugulaste lugusid ka, sest see on see, mis on minuga kaasas.

Kui lugeda ajalugu lihtsalt kooliõpikust, siis enne, kui sa ei ole leidnud iseenda isiklikku emotsionaalset sidet toimunuga, ei saa sa kõigest päriselt aru.

Teie sünniaasta, Merle Karusoo, on 1944, ja mulle jäi hästi meelde, kuidas te esimesel korral jutustasite oma isast, kes teenis saksa sõjaväes ja kes lahkus Eestist samal, 1944. aastal ning jõudis lõpuks Austraaliasse. Ja kuidas ilma isata kasvamine on teid terve elu painanud ning kuidas te kohtusite temaga silmast silma alles siis, kui olite saamas 50-aastaseks. Et ei läinud poolt sajanditki.

Jah. Need on asjad, millest inimestega võib rääkida silmast silma, aga millest ajalehes ei taha kirjutada. Sest siin lehes ja niimoodi lühendatud kujul, see on kuidagi ... See ei ole hea.

Ja isa ei ole üldse nii väga tähtis küsimus siin. Tähtis küsimus on see Eesti meeste äraminek. See juhtus nii paljudega. See on tähtis. Mitte see isiklik väike lugu, kuidas sa oma isaga läbi oled saanud, see on selline magusate seriaalide värk. Mitte see ei ole huvitav, vaid see palju üldisem, sotsioloogiline või rühma vaatepunkt.

Need väiksed üksikud lood jutustavad ikka ja jälle üht suurt lugu.

Ma tegelikult arvan jah, et ma räägingi seda suurt lugu, ja püüan seda lähemale tuua nende elujuhtumite kaudu, mida ma tean kas eestlaste elulugudest või siis iseenda eluloost. Niipidi ma mõtlen.

Sest see on mindki tõuganud. Ühel hetkel oli vaja ju aru saada, miks asjad niimoodi on. Ja siis hakkasid vaatama, kuidas teistel need lood on olnud.

Kuidas teile üliõpilaste silmad siin auditooriumis vastu paistavad ehk kuidas te end õppejõuna parasjagu tunnete?

Ma ei ole kunagi pidanud loenguid loengu mõttes. Olen õppejõuna töötanud ju küll, aga minu õppejõutöö on olnud ikka praktikumid. See tähendab, et teeme tudengitega midagi koos. Praegu esinen mina üksi. Tõsi, koos hakkame tööle järgmisel semestril.

Järgmise, 6. oktoobri loengu teema on teater. Seda ma hakkangi nüüd edasi mõtlema, et kuidas sellele teemale läheneda. See võtabki mul aega need järgmised kaks nädalat, mis loengute vahele jääb. Et mida valida, et kuulajad saaksid kaasa mõelda. See kaasamõtlemine on kõige tähtsam. See on mu eesmärk!

Kas need teie enda elu lood, millest räägite, on kõik nii-öelda esmaesituses lood. Te ei ole neid varem niimoodi avalikult jaganud?

Ei, üldse mitte.

Muidugi olen neil teemadel rääkinud, kui me oleme näitemänge teinud, eks seda on ikka ette tulnud. Aga niimoodi, et jagada järjest isiklikku kogemust ... Ei ole.

Mida te oma üliõpilastelt päriselt ootate? Ma mõtlen järgmisel semestril, kui te neile enam lihtsalt ei loe, vaid asute nendega koos töö­le. Et kas siis lõpuks jutustab igaüks omaenda eluloo?

Nad ei tee seda samamoodi nagu mina. Mina olen üksinda, nemad teevad seda rühmana.

Mul on juba praegu terve hulk kuulajate kirjatöid olemas. Need on väga huvitavad lood ja ma olen päris kindel, et pärast tänast loengut tuleb veel huvitavaid materjale. Me korjame need kokku ja hakkame vaatama, mis meid ühendab. Et millest me saame koos rääkida. Mis on need jooned, mis meid läbivad. Me otsime ühispunkte.

Ja ma juba tean, et siin auditooriumis on väga erinevate sünniaastate ja saatustega inimesi. Sest aeg on niimoodi läinud, et ...

Noh näiteks: vene ajal ülistati vene sõjaväes teeninuid. See oli ametlik poliitika. Nüüd on kaalukauss teistpidi. Me räägime ainult nendest meestest, kes olid saksa sõjaväes. Ja enam me neist esimestest inimestest ei räägi.

Aga need, keda see puudutab, kelle elulukku see kuulub kas vanemate või vanavanemate kaudu, on hakanud kõrvale tõmbuma.

Ühesõnaga ühel ajal ei ole ühed õiged eestlased oma suguvõsa pärast ja teisel ajal teised.

Aga see, et ma ise siin nii avatult räägin, on sellepärast nii, et mulle vastu ka räägitaks, avatult. Et õpitaks ära see vabadus, et inimesel on õigus oma eluloole. Et kui keegi on sul olnud kas vene sõjaväes või hävituspataljonis või kui keegi on olnud kasvõi küüditamise manukas, et see ei ole asi, mida peaks alla suruma.

Loomulikult ei ole tarvidust seda igal tänavanurgal kuulutada, aga need pole ka sellised asjad, mida inimesed peaksid iseenese sisse mädanema jätma.

Ma loodan väga, et sellised lood tulevad välja ja me saame neid laval kõrvutada.

Ja et see paistab normaalne, et me niimoodi neid asju kõrvutame. Me ei pea minema vastamisi ega vaidlema nende asjade üle. Me peame neid kõrvutama ja rääkima neist asjadest.

Kas seda lõputööd, seda rühmalugu on võimalik tulla kõigil soovijail vaatama?

Kui me alles töötame, siis tööprotsessi ajal meil kiibitsejaid ei ole ja kaamerat ka mitte. Aga kui me selle valmis saame, siis selleks me seda ju teemegi, et teised ka osa saaksid.

Te just ütlesite, et juba olete saanud üliõpilastelt kirju ja väga mitmekesist tagasidet. Näib, et vähemalt neil kuulajail on nälg selle elulookursuse järele. Et nad vajavad nii teid kui iseennast.

Minu meelest on see loeng hea võimalus olla iseenesega natuke aega omaette. See on nagu aja mahavõtmine. Mitte lihtsalt koolitöö või kursus, vaid vastupidi – aja mahavõtmine.

Ma usun küll, et seda on inimestel vaja, kui nad saavad selle aja endale võtta.

Millal üldse jõuab inimene nii kaugele, et ta hakkab mõtlema, mis asi on elus kõige tähtsam. Kas see on kuskil ta elukaares kirjas või sõltub see igast inimesest üksikult?

Ma ei tea. See on seesama elumõtte küsimus.

Ja teine selletaoline küsimus on vist, et mis on õnn.

Jah, ja teine küsimus on, mis on õnn.

Elu mõte on ikka elu ise. See on seesama, et selleks, et meie olemas saaksime olla, on meie eellased miljoneid aastaid enne meid elu hoidnud, kordagi ahelat katkestamata. Ükskõik kas nende lapsed on olnud oodatud või ootamata.

See ongi elu mõte, niisama lihtne – see on elu enda kandmine.

Õnn ei ole aga mingi püsiseisund, vaid üksikud kõrghetked ... Ja kui neid üksikuid kõrvetavaid emotsionaalseid hetki on elus mõni olnud, siis on ju kõik hästi.

Ma olen oma reporteritöös küsitlenud saja-aastasi inimesi. Küsinud sedasama, et mis on elus kõige tähtsam. 100-aastane Salme Toode on vastanud, et lapsed ja lapselapsed on kõige tähtsamad. Et siis, kui oled juba väga vana ja kõik inimesed, kes sind on teadnud ja mäletanud, ära hakkavad surema, et siis ikka omainimesi jätkuks, kes sind mäletaksid. Aga selle mõistmiseni, et mäletamine on tähtis, läheb kuidagi palju aega.

Meil ei ole aega seisatuda.

Aga seegi aeg siin auditooriumis, mil inimesed kuulavad ja kaasa mõtlevad ja võib-olla pärast kirjutavad mulle, on samuti seisatumise aeg. Ja isegi, kui inimene ei kirjuta, sest tal ei ole seda kättevõtmist, kuna see tundub talle nii tähtsa asjana, et kuidas ja milliseid sõnu üldse valida siis ...

Minu jaoks on see kursus oma ülesande täitnud juba sellega, kui inimene mõtleb, et ta tahab kirjutada ja tal need asjad peas liiguvad. Sellest juba täiesti piisab.

Oma esimeses loengus te palusite kuulajail meenutada oma päris esimest mälupilti. Miks te seda uurite või mida see inimesele annab?

Inimese esimene mälupilt – see on sündinud eluloointervjuu olukorrast. Oma elust või oma hõimlaste elust rääkimise ajal palun ma inimesel kirjeldada esimest mälupilti. Seda mälupilti, mis sellel hetkel tundub talle esimene. See võtab inimese mingis mõttes kokku, et kes ta selles hetkes on.

See on sama põnev nagu see, kuidas Mats Traat on kirjutanud oma «Harala elulugusid» või nagu on kirjas näiteks «Spoon Riveri koolnutes» ehk Edgar Lee Mastersi luulekogumikus – hauakirjadest. Need kõik on nagu tähendamissõnad.

Ja mälupiltidega on midagi samalaadset.

Hoolimata sellest, et need on pärit kuskilt kolmandast või neljandast eluaastast, ning hoolimata sellest, kas neid räägib 30- või 40- või 90-aastane inimene, ikkagi peegeldab too pilt selle inimese olemust praeguses hetkes. See on sedasorti kujund, mida välja ei mõtle. Sellepärast on see huvitav.

Kas ma võin paarikümne aasta pärast siis mäletada mingit muud oma esimest mälupilti.

Jah! Sellepärast, et me muutume kogu aeg ja meile tulevad meelde erinevad asjad. Ja sel on oma tähendus, et need meile siis meelde tulevad.

Ja nagu ma aru olen saanud, siis selle mälupildiga pole teistel mõtet vaielda, isegi siis mitte, kui keegi arvab teadvat hoopis midagi muud.

Kui inimene nii mõtleb ja tunneb ja seda pilti endas kannab, siis see ongi nii. Kui ta just tahtlikult ei valeta.

See Puhhi raamatu näide on ju hästi hea – süütu näide sellest, kuidas mälu paneb asjad kokku. Sa oled olnud aastaid selle juures, kuni ükspäev seda kontrollima asudes avastad ja näed, millest sa tegelikult niisuguse mälulindi kokku oled pannud.

See polegi tähtis. Tähtis on see, et Jänes kogu aeg oma sõprade ja sugulaste pärast muretses, ja kuna neid minu sugulasi on ka nii väga palju, siis sellepärast kutsun mina neid jänesteks. Midagi valet siin ju pole.

Huvi oma sugulaste vastu tuleb inimesel ikka kuidagi liiga hilja. Siis, kui paljud lähedased on juba surnud, või umbes siis, kui inimene ise hakkab tajuma iseenda surelikkust.

Mina sain oma surelikkusest teadlikuks väga varakult, see ei ole mind millekski tõuganud tegelikult.

Selle teadatahtmisega on aga niisugune asi ka, et ega mul ei ole õigeid eluloointervjuusid oma kõige lähedasematega. Omavahel räägitakse ju kogu aeg. Ja vanemad inimesed püüavad neid lugusid rääkida iga päev, aga me ei kuula neid, sest oleme teistsugusel lainel.

Näiteks minu ema, kes on 82, ei taha rääkida. Ta on Venemaa eestlane, kasvanud üles Peipsi-taguses eesti külas, kust juba enne sõda kõik eesti mehed ära küüditati, tema isa ka. Ja tema emal tuli kasvatada kõik nende pere viis last üksipäini üles, keset sõda ja pärast sõda. Aga mu ema ütleb, et miks ma tüütan teda ja miks ma tahan teada nii koledaid asju. Me läheme alati riidu. Kas ma olen õige aja maha maganud?

Jah, õige aeg võib olla maha magatud. Aga teine asi on, et sa ei peagi küsima. Tuleb ära oodata, et inimene ise hakkaks rääkima ja et see rääkimine sünniks vabalt ja mööda seda teed, kus temal meeldib minna.

Miks on inimesele tõe teadmine nii tähtis? Miks inimesed saavad šoki, kui ilmnevad mõned nende perede peidus saladused? Kui saadakse teada, et nende vanemad ei olegi nende õiged vanemad, või seda, et on olemas veel keegi vend või õde, kellest midagi ei teatud. Või et isa, kes pidi olema surnud, elab tegelikult teise perega ... Miks on tõde tähtis?

Sest me ei suuda vales elada, muud midagi. Need näited on kõik sellised, kus midagi on valetatud või varjatud. Ja see, kui sa valetad ja varjad järjekindlalt, jätab alati mingisuguse pitseri. Midagi jääb alati õhku. Midagi jääb häirima ja selles tahetakse selgust saada.

Šokeeritud ollakse ikka sellest, et inimesele on kaua aega valetatud. Mitte tõde ise ei šokeeri sedavõrd, sest kes meist üldse teab, mis asi on tõde.

20. sajand on olnud erakordne sajand. Ükskõik millisest sünniaastast me räägime, alati on selle inimese elu puudutanud mõni niisugune sündmus, mis on mõjutanud tervet maad ja rahvast. Kas kõik sajandid on sama põnevad?

Ma ei ütleks põnev selle kohta. Sama rasked, ma arvan. Aga jah, seda küll!

Ja sellepärast tulebki osata asju läbi mõtelda.

Praegu me elame sellessamas aastas, kus möödunud sajandil algas Esimene maailmasõda. Ukrainas käib praegu sõda. Me veel ei tea, kuidas see sündmus meid mõjutab või mõjutama hakkab. Me tahaksime aga sellest pääseda ja uskuda, et kõik halb enam ei kordu.

Minu meelest on näiteks väga kahju sellest, et me sedasama ei tea omaenda sugupuu järgi üle-eelmise sajandi kohta. Kuigi kirjaoskus oli meil juba siis olemas, ei olnud meil selliseid salvestamise võimalusi.

Mis plaanid teil veel on, Merle Karusoo? Kas teil on suuri plaane?

Mul ei ole mitte mingisuguseid suuri plaane. Mul on hea meel, et kutse siia Tartusse lugema tulla langes kokku sellega, millega tahtsin sel aastal tegeleda. See on mu enda arhiiv. Ma tahan läbi seedida kõik selle, mille endasse ahminud olen. Ja õiendada oma võlgasid.

Mu käes on sadade inimeste elulood ja elukatked, millest arusaamine ja meie ühisele ajateljele paigutamine oleks teistele inimestele palju keerulisem kui mu enese jaoks.

Niikuinii ei suuda ma kõiki neid võlgu ära klaarida. Ja eks need elulood saavad muidugi kõik muuseumile üle antud, aga ma peaksin jõudma midagi lisada, et need, kes nendega hakkavad hiljem tegelema, saaksid need täiemalt kätte.

Ma olen ju 70 aastat vana. Loodan väga, et mul on kümme aastat aega seda võlga klaarida ja ennast valmis seada.

Vabade kunstide loengukursus Tartu ülikoolis

• Lavastaja Merle Karusoo kursus «Kaevudes. Elude lood kaasakirjutamiseks» kutsub osalejaid kaasa mõtlema selle üle, kuidas eri põlvkonnad eri aegadel inimese elu olulisi etappe läbi elavad.

• Loengud on kaks korda kuus esmaspäeviti Ülikooli 16–214. Järgmine kohtumine leiab aset 6. oktoobril kell 12.15. Kõik on oodatud.

Tagasi üles