Teatriarvustus. Koopameestest superstaarideks

Pilgu popmuusika telgitagustesse heidavad lavastuses «Tõde ei anta kellelegi andeks» näitlejad Veiko Porkanen (paremalt), Madis Mäeorg ja Kaisa Selde. Foto: Kristjan Teedema

Balti filmi- ja meediakoolis õppiva Tormi Toropi värske lavastus toob Tartu Uue Teatri lavale kokku kirju galerii. Seda nii tegelaste, meeskonna kui ka loo mõttes.

Tulemuseks on üleliigsest tekstist puhastatud show «Tõde ei anta kellelegi andeks», mille puhul on võimalikke tõlgendusvariante rohkem kui üks. Kas antakse andeks ka tõlgendusi, on juba iseküsimus.

Peamiseks ja kõige selgemaks kihiks on ikkagi kunagise menuduo Milli Vanilli tõusu ja hääbumise lugu, mis on üldistuste kaudu toodud kodumaisesse keelde ja aega. Pealiskihi all virvendab inimsuhete virvarr, on võimalik leida ka tsivilisatsiooni tekkimise ja kadumise lugu.

Samuti heidetakse pilk popmuusika telgitagustesse. Selgub, et hea tahtmise korral on võimalik kõigist ja kõigest luua staarid ning maailma vallutav fenomen.

Kurikuulus duo

Kurikuulsat duot mängivad Viljandis Von Krahli lennu lõpetanud Madis Mäeorg ja Vanemuise värske veri Veiko Porkanen.

Musta riietatud saatusliku naisena astub üles nukuteatri näitleja Kaisa Selde, kes on laiemale publikule tuttav seriaalist «Kartulid ja apelsinid». Tema on ka see, kes etenduse alguses laval tõuklevatest-vaaruvatest koopameestest staarid vormib.

Kolmnurk on üks püsivamaid ja stabiilsemaid vorme, kuid mitte inimsuhetes. Kahe mehe ja naise vahel löövad paratamatult lõkkele kired ning ilmnevad konfliktid. Naine jääb küll meeste lähenemiskatsetele immuunseks, kuid see ei sega isastel üritamast.

Miskipärast meenus eesti vanasõna, et mees on pea ja naine on kael, mis seda pead pöörab. Selles lavastuses on päid kaks. Naine teeb meestele ettepaneku, millest ei saa keelduda. Õigemini, saaks küll, kuid miks?

Kaelaks olemist ja naiselikku juhirolli toetab ka lavakujundus, mis on minimalistlik ning põhineb naiselikul varjuteatril ja valgusel. Nende abil luuakse kõikvõimalikud asukohad, olukorrad ja atmosfäärid.

Vähem on rohkem ja see sai lavastuses ära tõestatud. Seda nii ruumi kui ka lavastuse mõttes. Piisab vähesest, et sünniks palju – tühi ruum, valgus, liikumine, inimesed. Nagu peategelastelgi – kui läheb õnneks, võib eikellestki saada keegi.

Kuid tihtipeale pole asjad nii roosilised ja ilusad ning paratamatult käib glamuuri ja eduga kaasas higilõhn. Ja kolm tilka verd ja sõrme andmine kuradile (üks võimalikke tõlgendusi).

Provokatsioon ja paroodia

Lavastus on ka omamoodi provokatsioon publikule ja tänapäeva staarinduse paroodia. Ükskõik millisele küsimusele saab intervjuul anda vastuseid, mis pole küsimusega kõige vähemalgi määral seotud, kuid mis miskipärast toimivad.

Lavastusse on üle võetud Milli Vanilli tantsuliigutused ja kostüümid. See annab võõritusefekti ja lubab naerda asja üle, mis tegelikkuses toimub ka praegu.

«Tõde ei anta kellelegi andeks» on tragikoomiline ja meelelahutuslik lugu, mis sobib hästi sügisõhtute sisustamiseks. Naise öeldud laused (sh fraas «andke andeks») päris etenduse lõpus annavad veel ühe võimaliku võtme lavastuse mõistmiseks, kuid see las jääb juba igaühe enda andeks anda, sest tõdesid on mitu.

Esietendus

• Tartu Uus Teater avas oma uue hooaja 19. septembril lavastusega «Tõde ei anta kellelegi andeks».

• Lavastaja Tormi Torop, dramaturg Tõnis Parksepp, koreograaf Kristjan Rohioja, kunstnik Keili Retter ja valguskunstnik Taavi Toom.

• Rambivalguses on näitlejad Kaisa Selde, Madis Mäeorg ja Veiko Porkanen.