Vaid asjatundja näeb Tartumaa mõisaparkides endist hiilgust

Suure-Rõngu uhkete vaadetega suurejoonelisest mõisapargist tulid võsast välja ka vanad jämedad elupuud, millest 160-sentimeetrise kätesirutusega reporter Vilja Kohler ei ulatu ümbert kinni võtma.

FOTO: Margus Ansu

Kõrvaliste ja suuremategi teede ääres kõrguvad mõisapargid, mis pajatavad nii hiilgusest kui viletsusest: paljudes neis näeb-teab vaid asjatundja härrastemaja treppi viinud võimast alleed, ilu­aedu, terrasse või kadunud miljonivaadet.

Tatumaa mõisapargid.

FOTO: Graafika: Kaido Linde

«Mõis polnud ainult uhke härrastemaja, tallid, viinaköök ja moonakamaja,» ütles Tartumaa mõisaparke hästi tundev keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju. «Mõis algas tükk maad enne peahoonet pargiga, mis andis juba eemalt tulijale märku pererahva suursugususest, ilumeelest ja edevusestki.»

Tõsi, näiteks Rõngu külje all Lossimäel algab mäeveerelt tammeallee, mis viib kõrgetesse puudesse ja heina kasvanud Suure-Rõngu mõisahäärberi varemehunnikuni. «Siin oli suurejooneline park, kust avanesid uhked vaated,» rääkis Marica-Maris Paju.

Suurejoonelisust jätkus selles ligi 13-hektarises pargis härrastemaja ette ja taha: peahoone keskel olevast hallist avanes vaade nii esi- kui ka tagaväljakule ning halliga samal vaateteljel olevale alleele. Samasugune peahoone hallist parki avanev pikk vaade on ka mitmes teises, sealhulgas Jõgevamaa Luua mõisas.

Ilus mälestus iluaiast

Nüüdki on Suure-Rõngu härrastemaja varemete taga sisse niidetud tee, millest kahel pool kasvavad kõrged vanad puud. Suvel õitsevad nende all kirjud liiliad ja teleekiad ning otsides leiab ka kõrgeid maasikaid. «Need on ilmselt siinsest kunagisest iluaiast plehku pannud taimed,» märkis Marica-Maris Paju.

Ta lisas, et kirjut liiliat ja teleekiat pole meie mõisaparkides palju. Peahoone tagauksest paremal silma rõõmustanud suure roosipõõsa asemel kasvab nüüd kibuvits.

Pargi serval endise moonakamaja juures on kortermajades elavad inimesed kenasti korras hoidnud ühe kahest mõisaajast säilinud tiigist. Vanade pargiplaanide järgi on teada, et kortermajade taga oli ka lilleaiaga uhke ja hoolega kavandatud regulaaraed, kuid sellest pole enam mingit jälge.

Küll on aga keskkonnaameti ja Rõngu valla koostöös selles pargis noorest metsast välja raiutud teisi jälgi kunagisest hiilgusest. Näiteks tulid võpsikust välja Tartumaa ühed vanimad elupuud, millel inimene ümbert kinni võtma enam ei küüni.

«Tänu võsale need elupuud vist säilisidki,» tõdes Marica-Maris Paju. «Tartus Raadi pargis jäid mitmest vanast elupuust alles vaid maaslamavad tüved, kõik oksad laasiti neilt pärgade tegemiseks maha.»

Kui jämedad elupuud leiab võhik selles pargis omal käel üles, siis näiteks võõrliiki, meil peamiselt ilupuuks istutatud viieokkalist valget mändi ta naljalt ei tunne. Samuti ei tule ehk pähe võtta kadunud peahoone trepi eest suund mäeveerel kasvava kolme männi poole, kuhu sada aastat tagasi viis jalutustee.

Sealt mändide vahelt avanes ja avaneb nüüdki miljonivaade: alla vaadates paistavad parklast vasakul suured tammed, mille juures oli järv. Vasakul kaugusest paistab 25,4-hektarine Hiugemäe metsapark, mille keskel sirutuvad teisest silmanähtavalt kõrgemale kaks vana puud. Nende juures on Rõngu kadunud mõisnike kadunud kalmistu.

Liigub rahvast ja ATVsid

Kotkapesana kõrgel troonib Kavilda ürgoru veerel Konguta vallas Aru ehk Erumäe mõis. Sellest nüüd eravalduses olevast müstilisest kohast on paarikümne hektari suuruses pargis alles lagunev ait ja peahoone. Viimase külge nõukogude ajal ehitatud kahekorruselist koolimaja-tondilossi katab sammal. Kaugemal on vana majapidamise mõned teised hooned ja tiik.

«Vaadake, mis saab puudest, mis olid kunagi hoolega pügatud,» juhtis Marica-Maris Paju tähelepanu Aru mõisa parki palistavatele pikaks ja jändrikuliseks kasvanud harilikele pärnadele, Eesti kõige levinumatele pargipuudele. Mõisaparkides lõppes puude pügamine reeglina mõisnike lahkumisega.

Omapäraseid vaatepilte on selles hiljuti riigi- ja eurorahaga metsast välja raiutud pargis  vaat et igal sammul. Näiteks pargi nurgast algav allee, mis viib kummalisel kombel härrastemaja taha, mitte aga peasissekäiguni. Või ehk polegi see kummaline – Aru mõisnikul oli maja taga terrass ja kiviktaimla, mille asemele hiljem tehti koolimaja peauks.

Härrastemaja peasissekäigu lähedal kasvab inimesekõrgune tohutu ümbermõõduga hortensiapõõsas, selle naabruses laius mõisa õunapuuaed, mille mõned vägevad vanad puud kannavad vilja selgi sügisel.

Ürgoru nõlva ja ühes küljes parki piiranud kahekordse pärnaderivi poole liikudes on võsast välja tulnud suured sarapuupõõsad. «Paljudes mõisaparkides olid pähkliaiad,» selgitas Marica-Maris Paju. Väga uhked sarapuupõõsad, lausa sarapuualleed on säilinud Haaslava valla Kriimani mõisa viletsas seisus pargis, mis pole erinevalt enamikust Tartumaa mõisaparkidest kaitse all.

Koos vanade puude ja põõsastega tulid Aru mõisa pargis võsast välja ka Kavilda ürgoru nõlval looklevad jalutusteed, mis viisid nüüd kadunud Kentsi järve äärde ja mõisnike kalmistule. Mõisa ajal polnud ürgoru nõlv metsa kasvanud, pargi servas on alles ringikujuliselt istutatud pärnadega piiratud platvorm-puhkekoht, kust järv kindlasti paistis.

Platvormist vaid kümmekonna meetri kaugusel lõhestab maastikku sügav uhtorg, millest viis kunagi üle puusild. Nüüd on uhtorg metsa kasvanud ning pargi jalutusteedele jäänud ATVde jälgi vaadates arvas Marica-Maris Paju, et nii tulebki jätta, kuigi alles hiljuti oli kava see muljetavaldav vaade metsast välja raiuda.

«Olen päris kurb ja jahmunud, et siin on hakatud ATVdega sõitma,» ütles ta. «See on suur õnnetus, sest lehtpuurikastes parkides on pinnas väga kobe, masinatega seda tallates tekib nõlvadel kiiresti erosioon ning ärauhutud jalutusteel ei saa varsti enam kõndida.» Rääkimata sellest, et nii sõidetakse puude juured kiiresti mullast välja, nagu on juhtunud Tartu esinduspargis Toomemäel.

Nõo vallas eravalduses olevas Unipiha vaid 1,5-hektarises mõisapargis läks Ma­rica-Maris Paju tuju paremaks, sest ees ootas pärnaallee all hiljuti puhtaks niidetud kitsas hobusetee, mis viib läbi pargi kunagi toreda, nüüd aga üha enam krohvi maha ajava härrastemaja juurde.

«Mõis ja selle park on luksus, seda on kallis pidada,» märkis Marica-Maris Paju ja lisas, et Unipiha parki hooldav eraomanik on oma tööd keskkonnatoetuste abil teinud juba aastaid südamega. Vanad põlispuud on seal hästi säilinud ja peale inimeste meeldivad need väga ka kakkudele.

Unipiha mõisnik on oma kodu juurde lasknud väiksesse parki rajada omapärase kompleksi. Nii on sissesõiduteest paremale tehtud suurte maakividega vooderdatud hobuserauakujuline tiik.

Selle kaldal kõrgub maakividest grott ehk kunstlik koobas, kust laskuvad kivitahukatest astmed veesilmani. Grotid ja ka kunstlikult tehtud varemed on üks vanu pargimoode. Tartumaal on grotina kujundatud veel Musumägi Toomemäel.

Pea kõik pisut õnnetud

Tartumaa mõisaparkidest enamik on loodus-, muinsus- või loodus- ja muinsuskaitse all. «Vanad pargid on kaitse all, sest neil on ajaloolis-kultuuriline ja esteetiline väärtus, mis kaitseta ja hoolduseta hävib,» selgitas Ma­rica-Maris Paju.

Mõisaparkides kasvab palju 19. sajandil Eestisse toodud võõrpuuliike, mis on saavutanud erakordsed mõõtmed. Samuti kaitstakse parke kui ohustatud liikide (eelkõige kakud, nahkhiired, mitmed putukad) elupaiku ning loomulikult on kaitse alla võetud neis parkides säilinud hooned-varemed.

Maastikuarhitekt Sulev Nurme sõnul on pea kõik Tartumaa mõisapargid natuke õnnetud, kehvas seisus parke on rohkem kui heas seisus olevaid. Heas seisus parkidest nimetas Marica-Maris Paju näiteks pidevalt hooldatud, kuid mitte suurejoonelisi Uderna, Vana-Kuuste, Kavastu ja Ilmatsalu parke.

Uhketest parkidest on kohalikud inimesed ja kohalikud omavalitsused hiljuti põhjalikult korda teinud Tartumaa suurima, ligi 90-hektarise Alatskivi lossi pargi, Nõo vallas asuva Luke mõisa pargi ning tänavu kõvasti harvendatud ja kärbitud Luunja mõisa pargi. Mäksa mõisa pargi uuendas mõisa eraomanik.

Kuid näiteks Meeksi ja Käo mõisapark on sellises olukorras, et neis on väga raske ära tunda mõisaparki.

«Kõigepealt on omanikul endale vaja selgeks teha, et park on väärtus,» ütles Sulev Nurme. «Omanik peab mõistma, et  meile jäetud väärtust tuleb hoida ning pargis tähendab see kõigepealt hädavajalikku hooldust, et kõik võssa ei kasvaks.»

Aga mõisaid meil enam pole, mis väärtus on siis 21. sajandil mõisapargil? Ühelt poolt on ühiskonnas kaitsealuste parkide osas kokku lepitud, et vana park on väärtuslik ja seetõttu on see kaitse all kui arhitektuurimälestis, samuti kaitstakse parke neis asuvate väärtuslike koosluste ja mõne kaitsealuse liigi pelgupaigana, kostis Sulev Nurme.

«Kuid pargil on igale inimesele ka isiklik väärtus,» lisas ta. «Vana park on vana park, põllule maja ehitades sul kodu juures selliseid vanu puid ei ole. Teisalt jutustab iga park lugusid olnud ajast ja mõisa omanikest ning kasutajatest, nendega seotud sündmustest. Mida rohkem selles pargis «kaevad», seda huvitavamaks lood lähevad.»

Kui Nõo valla Luke mõisapargist võlutud inimesed asusid paarkümmend aastat tagasi seda kohta lepavõsast puhastama, oligi kõrvalseisjatele kõige raskem pargi väärtust selgeks teha, meenutas sihtasutust Luke Mõis juhtiv Gea Järvela. Pilt oli trööstitu, ainult suured asjatundjad nägid Lukel Eesti üht paremini säilinud algse planeeringuga regulaarstiilis mõisaparki, mille vanimad puud on oma 350 aastat vanad.

Luke mõisa pargi ja sealsete tiikidesüsteemi taastamiseks kulus ligi 13 aastat ja omajagu raha. Kulutused pole lõppenud, sest park vajab pidevat hooldust.

«Aga kõik see töö ja kulutus tasub end ära, sest mõisapark on teine maailm: seal on meie ajaloost 700 aastat, seal on romantikat – kes mida näeb,» ütles Gea Järvela, kes teab hästi, et paljudel eraomanikel ei hakka mõisapargile hammas peale, ning nii on tal kahju vaadata, kuidas nende kohtade hiilgus kaob.

Kuigi mõis ja selle park on suur töö ning suur kulu, soovitab Gea Järvela omavalitsustel oma väärtuslikke valdusi hoida. «Muidugi on omavalitsusel raha igale poole vaja ja mõisat on kerge müüa, aga seda ei tohiks teha, sest siis pole see enam avalik koht,» rääkis ta. «Elu on näidanud, et paljudes müüdud mõisates suurt arendust ei käi, ainult lagunemine jätkub.»

Ka Sulev Nurme toonitas, et kaitse all olevaid parke tuleb kindlasti hoida ja hooldada.

«Enamikus mõisaparkides ei käi meeletult palju rahvast, neid kohti pole tarvis tingimata viimase peal üles vuntsida,» märkis Nurme. «Vaja on vaid mõnda pinki ja mingit infokandjat mõisa, pargi ja selle loo kohta. Nii tekib inimestele võimalus pargis olla, seda näha ning mõista.»

Tagasi üles