Teatriarvustus. Deemoneid ei karda me

Katarina (Marika Barabanštšikova) ja Frank (Sten Karpov, mõlemad lava alumisel pinnal) on kutsunud endale külla naabrid Jenna (Piret Laurimaa) ja Tomase (Margus Jaanovits). Foto: Margus Ansu

Andres Noormetsa lavastatud «Deemonites» mängivad Vanemuise väikeses majas kaks abielupaari mängu «Võidab see, kes suudab teise taluvuspiire kõige enam nihutada».

Katarina ja Franki (Marika Bara­banštšikova ja Sten Karpov) ning Jenna ja Tomase (Piret Laurimaa ja Margus Jaa­no­vits) absurdilikult julma mängu ainsad reeglid on teist surmavalt mitte haavata ja kohustus püsida korteri piirides. Võitjad saavad võimaluse lahkuda, kuid ometi otsustatakse jääda.

Mõlema aastaid abielus olnud paari puhul on tähelepanuvajadus viinud igapäevase sapi pritsimiseni, mille varjus peitub soov olla armastatud. Vastastikku põrgatatakse üha julmemaid nalju, nii et spiraalina keerlev olukord tekitab reaalsustaju kadumise ja armastus eemaldub väljapoole suletud korteris viibivaid tegelasi.

Teostus ja tekst

Lars Noréni teksti raam seostub Edward Albee 20 aastat varem ilmunud näidendiga «Kes kardab Virginia Woolfi?». See mõjub leebe sissejuhatusena selleks, mis küpseb Noréni tekstist inspireeritult Noormetsa käe all väikese Vanemuise laval.

Teostus ei jää tekstile alla, vaid lisab tegevusliku lummuse ning laseb näitlejatel teksti julmust tunnetada läbi mängides.

Tulemuseks teravalt naudinguline ja üllatavalt värske teatrielamus.

Nüüdisaegseks moodsaks koduks kujundatud lava hoiab tegelased publikuga samas hetkes, väljendades suletust välismaailma eest. Väljapääsmatusest tekkinud pinge avaldub tegelaste korduvates tegevustes, nagu pedantne koristamine, riiete vahetamine või deodorandi pihustamine õhku.

Ükshaaval ja kordamööda plahvatab iga tegelase sisemine vulkaan, kui paksu kesta läbistavad partneri teravad sõnad.

Maskiks kivistunud naeratused hoiavad sisemist valu vaid piirini, millega kokkupuutel toimub välgatav üleminek armastavast kaasast mõrvarlikuks hulluks. Mugavalt nauditav on olla piinaja rollis, kuid ise mitte piinatud saada. Pooled vahetuvad laval aga sama kiirelt kui Katarina kleidid.

Tundub, et esimeses vaatuses näitlejad alles mängivad tegelasi soojaks. Pärast vaheaega annab kättesaadud rütm paremini tunda ja ähvardustest jõutakse ka tegudeni.

Teravad sõnad ja füüsiliselt tajutav pinge kulmineeruvad lõpus ootamatusena. Õhku jääb pärast lausutud sõnu vaikus kui pinnavirvendus sügavuste kohal, mis kutsub end lahti mõtestama isegi pärast aplausi.

Armastus ja viha

Kogu julmuse taustal jääb teadlikult lahtiseks küsimus inimloomuse põhiolemusest. Igaühes on põimunud armastus ja viha, kuid selle tunnistamine on lõikavalt nõrgestav. Ükskõik kui oskuslikult kujundatud vale peidab endas väljapääsu otsivaid deemoneid, kes armutu armastuse käes nurru tahavad lüüa.

«Deemonite» lavastuses on õrn tasakaal huumori, julmuse, ekspressiivsuse ja sisemise põlemise vahel, nii et piiridele lähenetakse neid ületamata.

Jääb vaid kandev tunne võimalikest stsenaariumitest, mis oleks võinud tekkida. Jääb kohati reaalsuseks saanud mäng ja lubadus lahkuda, et oleks võimalus tulla tagasi.

Jääb tahtmine vaadata «Deemoneid» uuesti, et tabada kogu lavastuse läbimõeldud nüansirikkus ja et tunda taas finaalis õhku paisatud meeleolukat vaikust, mis kandis endas kogu etenduse emotsionaalset vapustust.

Vanemuises

• Väikeses majas esietendus 19. septembril Lars Noréni draama «Deemonid».

• Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe.

• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets.

• Kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Imbi Mälk.

• Mängivad Marika Barabanštšikova, Sten Karpov, Piret Laurimaa ja Margus Jaanovits.

Allikas: Vanemuine