/nginx/o/2015/01/20/3694563t1h889f.jpg)
Möödunud ja ülemöödunud aastal Tartu rattamaratoni rajal oma tugevuse maksma pannud rattur meenutas võitusid ja tunnistas, et need sõidud olid täiesti erinevad. «Sõitsin 2012. aastal soolot: läksin üksi minema ja kestsin lõpuni, see on üks meeldejäävaimaid sõite üldse minu elus ja sellist asja järele teha on päris keeruline.»
Grupifiniš 2013. aastal oli jällegi omamoodi kogemus, sest kui möödunud korral oli ta 15–20 kilomeetrit enne finišit võitja, siis 2013ndal tuli kuldne medal lõpumeetritel, pinge kestis lõpuni. Ta tunnistas, et võib-olla oli emotsioon teisel korral isegi tugevam, sest medal tuli võitlusega. Ühtlasi tekitas väikest ärevust see, et ta läks starti möödunud korra võitjana, rinnas silt, millel number 1.
Tartu rattamaratoni rada on Pütsepa jaoks ideaalilähedane, sest vajab maanteesõitja tausta ja toorest jõudu. «Ma ei saa öelda, et tegu on lemmikrajaga, kuid üks lemmikutest on ta kindlasti.» Pütsepale meeldib, et Tartu rattamaraton on pikem kui teised, sellega pannakse peale jõu proovile ka vastupidavus, nõnda eraldatakse terad sõkaldest.
Pütsep tunnistas, et maanteesõit ei paku talle enam pinget, sest on seda nii palju teinud. «Maratonil saab kas või jõuga teinekord asju paika pandud, maanteel on rohkem taktikat vaja. Ma ei ole enam selles nooruses, et viitsiks seal rabeleda.» Teise asjana toob ta välja, et maastikumaraton on ohutum, sest igasugust trügimist-nügimist on vähem kui maanteesõidul.
Tartu rattamaratoni aeg sõltub hästi palju ilmast ja tuulesuunast: märjal ja kuival rajal sõitmise vahe võib lõpuks ajas kajastuda 15-minutilise erinevusega. «Kui see aasta on täiesti kuiv ja sile rada ja tuul puhub tagant, siis on rajarekord kindlasti ohus.»
Pütsepa selge eesmärk on Tartu rattamaraton kolmas kord ära võita. «See ei tähenda, et ma ka võidan, võib-olla ei ole isegi esikolme seas, kuid ma olen viimased nädalad sõiduks väga palju vaeva näinud ja lähen võidu peale. Ütleme nii, et teine koht mind väga ei rahulda.»