Tartu Postimehe reedene intervjuu. Elupäästja Meelis Padar: minu ülesanne on ära tunda kõige kriitilisemad juhtumid

Lõuna prefektuuri vanemkorrapidaja Meelis Padar ei pea ennast elupäästja medali pärast kangelaseks, sest teeb oma sõnul vaid oma tööd, milleks on igapäevaselt inimeste aitamine. Foto: Kristjan Teedema

Eelmisel nädalal sai päästeameti elupäästja medali Lõuna prefektuuri vanemkorrapidaja Meelis Padar. Ta päästis tänavu veebruaris mehe elu, kes oli saanud insuldi, mistõttu oli telefonis temast väga raske aru saada. Padar suutis helistajaga saavutada hea kontakti ning esitada küsimusi, millele saab vastata ainult «jah» või «ei», ning selle põhjal helistaja nimi ja asukoht välja selgitada.

Mida te sellest päevast kõige enam mäletate?

See oli 14. veebruaril. Ma ei oskagi täpsemalt seda juhtumit kirjeldada. Esimene kõne tuli häirekeskusesse ning kuna sealt informatsiooni ei saadud, pöörduti vanemkorrapidaja ehk minu poole.

Inimese kõnest telefonis polnud mitte midagi aru saada, sest see oli täiesti seosetu. Kahjuks ei andnud tulemust ka telefoninumbri otsing. Lõpuks hakkasin ees- ja perekonnanimesid välja pakkuma, et inimese elukoht kindlaks määrata. Helistaja ütles minu pakutud nimede peale ainult «jah» ning «ei» – nii lõpuks tema andmed leidsingi, et kiirabi õigesse kohta saata.

Kui palju mõtlete pärast tööpäeva juhtumitele, mida on lahendada tulnud?

Ma ei jäta oma tööasju eriti meelde. See on võibolla üks vajalik omadus, et suudan mälust asju kustutada. Kui ma politseimajast välja astun ning koju lähen, siis ma  tööd kaasa ei võta.

See on harjumuseks saanud ning ma ei ütleks, et see on raske. Kodus ei küsi juhtumite kohta  minult mitte keegi. Ma olen öelnud ka, et ma ei räägi nendest juhtumitest.

Kas inimene, kelle päästsite, on teiega ka hiljem ühendust võtnud, et tänada?

Tavaliselt inimesed ei võta ühendust, olenemata juhtunust. Vähesed otsivad kontakti ning avaldavad tänu. Üldiselt inimesed ei ütle aitäh, sest see on nende jaoks loomulik, et meie töö on igapäevastest erinevate probleemidega tegeleda ning aidata.

Millal ja kuidas te politseitööle jõudsite?

Politseisse asusin tööle 1991. aastal, kui moodustati Eesti politsei. See töö tundus eestimeelne  ning ka mitmekülgne. Alustasin tegelikult patrullpolitseinikuna ning korrapidajatöö juurde jõudsin  2004. aastal.

Ei oskagi öelda, mis pani mind omal ajal sellist ametit valima. Lapsepõlveunistus see polnud, sest siis tahtsin kindlasti kosmonaudiks saada.

Enamik inimesi, kes politseis töötavad, on alustanud patrullipolitseinikuna ning teinud pikalt välitöid. Kuna olen varem patrullis olnud, siis olengi need sammud kõik läbi teinud ning mõistan nende tööd paremini.  

Millised on politsei korrapidaja igapäevased ülesanded ning mis on kõige raskem?

Tegelen telefoni 110 kõnedega ehk mulle helistavad enamasti inimesed, kes on näiteks abitus seisundis või eksinud. Muidugi tegelen ka kakluste, lärmide, joomiste ning peretülidega.

Minu vahetus on 12-tunnine ning kogu aeg tuleb uut infot. Tuleb ette väiksemaid ja suuremaid asju, millega on väga kiire. Minu ülesanne ongi ära tunda, mis on kõige kriitilisemad juhtumid, kuhu tuleb ka patrull kohale saata. Üks osa informatsioonist on see, mis tuleb sisse, teiseks on minu ülesanne varustada teisi üksusi kogu aeg värske informatsiooniga.

Korrapidaja peab kogu aeg otsuseid tegema, sest ees on rida prioriteete.

Pean teadma, mis kuskil toimub ning mis järgus juhtumid on. Pean leidma olukordadele kogu aeg parimaid lahendusi.

Vaimse poole pealt on kõige keerulisem see, kui tuleb mõni raskem juhtum ning samal ajal tuleb ka väiksemate asjadega edasi tegeleda. Mäletan, et ükskord tuli kolm liiklusõnnetuse teadet korraga,  igas õnnetuses oli hukkunu. Nende kolme juhtumiga tuli korraga tegeleda ja patrullidega kogu aeg ühenduses olla ning lisaks tegeleda ka teiste väljakutsetega, mis ei tohi ootele jääda.

Millised on inimeste põhilised mured, mille pärast politseisse helistatakse?

Enamasti pöördutakse meie poole lärmi pärast, mistõttu inimesed ei saa öösel magada. Neid juhtumeid esineb eriti nädalavahetustel. Palju teatatakse liiklusõnnetustest ning joobes juhtidest. Nädalavahetustel annavad põhirõhku aga klubid ning kaklevad inimesed.

Kuidas korrapidaja üldse aru saab, kui suure probleemiga on tegemist, sest inimesed ei pruugi kohe kuigi adekvaatset teavet anda, eriti paanika korral?

Patrull tuleb saata igale poole, kus on väljakutse registreeritud, aga muidugi järjekorras. Kui inimene on sõiduteel pikali või kuskil on lärm, siis valin nendest esimese juhtumi, sest kellegi elu on ohus.

Inimesed on väga üllatunud, miks lärmi lahendama läinud politsei sõidab ilma midagi ütlemata minema. Selliste juhtumite puhul helistatakse korrapidajale ning nõutakse selgitust. Ma siis peangi selgitama, et mõnes teises kohas on inimese elu ja tervis ohus, ning ütlen, et pärast patrull lõpetab väljakutse ka seal, kus lärmi üle kaevati.

Need kõned, mis tulevad, on väga äärmuslikud. Üks hetk helistab keegi, kes tahab ennast maha lasta, ning kõne lõpus käib püssipauk. Järgmine hetk helistab keegi teine, et teatada, et naaber on auto valesti parkinud.

Paneksin inimestele südamele, et patrull läheb eelisjärjekorras siiski sinna, kus inimene vajab rohkem abi ning kus kellegi elu võib ohus olla, sest politsei reageerib vastavalt prioriteedile, kuid püüab jõuda kõigini, aga järjekorras.

Kui palju enesetapuplaanidega kõnesid ette tuleb?

Selliseid ekstreemseid juhtumeid, kui inimene soovib end ära tappa, tegelikult eriti tihti ei olegi, kuid korrapidajad on ka inimesi ära rääkinud, et nad endalt elu ei võtaks. Need on küll ekstreemsemad juhtumid.

Mäletan, et tuli kunagi kõne ühelt naisterahvalt, kes tahtis end üles puua. Seepeale küsisin ma rahulikult tema andmeid ja tutvustasin ka ennast ees- ja perekonnanimega. Kui sain tema täisnime teada, uurisin välja tema aadressi ning sain patrulli välja saata. Kui patrull kohale jõudis, selguski, et helistaja oli uksepiida külge nööri tõmmanud ning tooli peale roninud.

Te olite ka tööpostil, kui mullu detsembris leidis Tartus Lääne tänaval aset väga traagiline juhtum?

Olin siis tõesti tööl ning mäletan, et esimene teade selle kohta tuli inimeselt, kes nägi sündmust oma koduaknast. Ta rääkis esialgu, et üks auto on inimesele otsa sõitnud ning keegi on auto all kinni. Saatsin sinna patrulli asja uurima, pärast seda tuli aga veel mitu kõne, et auto põleb.

Millal saite aru, et juhtum on väga tõsine?

Kui helistaja rääkis, et inimene on auto all, oli juba selge, et midagi on valesti, sest kuidas saab olla inimene auto all teki sisse mähitud.

See juhtum oli väga pikk. Kõik algas kella ühe ajal öösel ning kestis 4-5 tundi, sest informatsiooni tuli kogu aeg juurde ning pidin erinevate allikatega seda jagama. Kui lõpuks tuli välja, et tegemist oli mõrvaga, siis oli juhtimiskeskusel jälle suur roll, et pilti kokku panna.

Millised juhtumid nõuavad kõige enam aega?

Tohutult ressurssi võtavad sügisesed marjulised ja seenelised. Viimasel ajal pole ühtegi vahetust läinud, kui ma seeneliste otsingutega ei tegeleks.

Inimeste otsimine on keeruline, sest tuleb vajalik informatsioon ning inimesed kokku saada. Vajaduse korral ka lennusalk ja koerad tellida. See logistiline pool on hästi keeruline ning samas tuleb kogu aeg üksustega informatsiooni vahetada, kui selgub midagi uut.

Palju nõuavad aega ka Piirissaare juhtumid, sest aeg-ajalt peame Mehikoormast spetsiaalselt paadi tellima, et patrull saaks paadiga saarele sõita.

Peate iga päev kokku puutuma väga stressirohkete olukordadega ning päevast päeva tegelema väga traagiliste juhtumitega. Kuidas talute stressi ja pingelisi olukordi?

See on suhteline, inimesel peab endal olema stressitaluvus. Ma ei tea, kui suur minul see on, aga olen samal tööpostil näinud inimesi, kes on siin ainult päeva vastu pidanud, sest pinge ja stress on väga suur.

Kas see on treenitav, kuidas iga päev pingelistes olukordades hakkama saada?

Politseis tehakse kogu aeg   täiendkoolitusi. Seal mängitakse tavaliselt läbi rollimänge, näiteks lastakse erinevaid kõnesid, misjärel analüüsitakse, mis politsei tegi valesti ning kuidas oleks saanud paremini.

Inimestel on teatavasti igasuguseid muresid. Milline on kõige lõbusam lugu, mis korrapidajatöös meenub?

Kunagi jõulude ajal oli ühel meesterahval naine koju tulemas, kuid samal ajal oli mehel teine naine kodus. Helistas noormees politseisse, et võttis peo käigus ühe juhusliku naisterahva linna pealt kaasa, ning kuna tal olla naine peagi koju tulemas, siis soovis, et politsei viiks võõra naise ära. Ütlesin, et las sõber võtab naise enda kaasaks, aga tuli välja, et sõbral oli ka juba naine olemas. Natukese aja pärast aga ütles mulle, et elukaaslane juba tuli ning seega pole enam midagi päästa.

Kui palju on selliseid kõnesid, mis tegelikult politsei pädevusse ei käi?

Üsna paljude teemade puhul ei saada aru, milleks on 110 liin.

Mõni päev tagasi helistas näiteks üks kohaliku omavalitsuse töötaja ning rääkis, et kuskil on tellingud ohtlikus olukorras. Helistajaga koos oli samal ajal ka ehitusjärelevalvespetsialist, kes peabki tellingute järele vaatama. Sain siis kõne, et miks politsei ohtlike tellingutega ei tegele.

Helistaja nõudis patrulli sinna, kuhu tegelikult seda vaja polnud. Kui ma neile ütlesin, et politseid ei tule, siis tuli talle meelde, et ta on maksumaksja, ning hakkas pahandama.

Vahepeal kuulen telefonist ka väga halbu sõnu ning siis mõtlen, et patrullis oli kergem töötada.

Kuidas juhtunust täpne pilt ikkagi kokku saada ning kuidas oskate õigeid küsimusi küsida, mis lahenduseni viivad?

Esimesed asjad, mida helistaja ütleb, on tavaliselt kõige täpsemad. Inimene ei kontrolli end paanikas olles ning esmaste ütluste järgi saab seega kõige parema pildi, hiljem hakatakse põhjalikult mõtlema ning see lööb sageli kõik segamini.

Korrapidajatel on ka terve küsimustik mitmesuguste tüüpjuhtumite jaoks, kus on nii üldised kui ka kohustuslikud küsimused, mis tuleb varakult ära küsida.

Oluline on, et inimesed oleksid mõistvamad, kui neid küsitletakse, sest seda rutem saab näiteks kuriteo sooritanud inimese tabada.

Kui palju tuleb eksitavat informatsiooni?

Hiljuti tuli näiteks teade, et mees on naist kirvega löönud. Kui politsei sündmuspaika saabus, selgus, et ema ja poeg kaklesid suitsupaki pärast ning mitte mingisugust kirvega löömist tegelikult polnud, vaid lihtsalt sooviti, et patrull tuleks kiiremini.

Inimesed valetavad päris palju, aga see on halb, sest võibolla vajab samal ajal abi keegi, kes on päriselt hädas.

Mida helistajatele südamele panna?

Kõikide helistajate ootus on, et kui helistan politseisse, siis kohe tullakse. Ühtegi asja me niisama maha ei kanna, sest kõigele peab lahenduse leidma. Väljakutsete arv on ööpäevas väga erinev ning see võib jääda 80–200 kanti, kuhu ka patrull saadetakse.

Politsei sooviks, et 110 oleks number, kuhu tuleks ainult need kõned, kui inimese elu, tervis ning vara on ohus ning kohe on vaja reageerida.

Alati tuleb helistada, kui vaja, aga väga palju on igasuguseid kodakondsus- ja migratsioonialaseid küsimusi ning küsitakse ka konstaablite numbrit.

Need küsimused tuleks küsida infotelefonil 612 3000.