Risto Mets: häirivalt palju vabadust

Tartu Postimehe reporter Risto Mets.

FOTO: Sille Annk

Pühapäeva hommikul kell kaheksa, mil üsna paljud linlased alles magavad, käib Ropka tee äärde jäävate väikeste kortermajade juures pargis korralik pidu. Autodes mürtsub vali muusika ning masinate ümber kogunenud noorsandid kummutavad kapotile asetatud viinapudeleist ja mahlapakkidest punnsuutäisi.

End vooditest püsti ajavad ümberkaudsed elanikud on pahased ja kratsivad kukalt. Kust ometi tuli see juulikuust kehtima hakanud alkoholiseaduse muudatus, mis lubab kõigil soovijail nende akende all laaberdada?

Jah, seaduses on kirjas, et napsitades ei tohi häirida teisi, ent kust läheb piir? Ma ei ole ju ometi mingi piripill. Ja kui politseile helistada, vastatakse kindlasti, et avalikus kohas tohib nüüd viina võtta ning sellega kaasnev on tavapärane mürafoon.

Kõne jääb tegemata. Pigem tõmmatakse aken tugevamini kinni ja kel võimalus, läheb maja vastaskülge jäävasse tuppa, kuhu hoovipealne melu ei kosta.

Aasta tagasi veetsin ühe öö politsei juhtimiskeskuses ja jälgisin korrakaitsjate tööd. Umbes 90 protsenti kõigist väljakutsetest oli seotud purjus inimestega.

Joominguid peeti nii Raekoja platsil kui kortermajade trepikodade ees ning väljakutseid jagus maalegi, kus nii mõneski bussipeatuses magas keegi maas või pingil. Kõigile väljakutsetele reageeriti, sest see oli politsei kohus, ja lõppude lõpuks – maksumaksjal ei saa ju lasta ometi kusagil surnuks külmuda.

Korrakaitsjate sõnul ei pea inimene ka praegu kannatama ning asjaolu, et lärmakaks muutunud napsivõtmine kedagi häirib, on politsei väljasõidu põhjuseks piisav. Kainestusmaja on samamoodi puupüsti täis nagu varem, mis näitab, et joodikutega tegeletakse. Esteetiline pilt Tartu linnas on muutunud siiski kehvemaks, sellega nõustuvad ka korrakaitsjad.

Tänavatelt ei vaata vastu läänelik kultuur, mille vaimus alkoholiseadust muutma tõtati, vaid vaatepilt, mida me ei taha kodulinnas kohata. Rahvas võttis juba justkui omaks või vähemalt teadis reegleid, et avalikus kohas kangema kraami pudeleid kummutada ei tohi. Nüüd on kõik taas vastupidi.

Hommikuse õlle austajad, kes seni varjusid kaupluste taha, jorisevad nüüd rõõmsalt otse sissekäikude ees. Kesklinna tänavatel jalutavad vastu tuikuvad noored, kes otsivad pooliku pudeliga vehkides vastutulijatega kontakti, kuid sõnade väljaütlemiseks on keel liiga sõlmes. Julgelt keerab osa linlasi korgi maha koolimaja või laste mänguväljaku juures. Üleüldse tundub linn kuidagi räpasem ja prügisem.

Kui Tallinna linnavalitsuse igapäevases tegevuses võib leida nii mõndagi kriitikaväärset, siis üsna radikaalseid samme avaliku joomarluse vastu tuleb minu meelest tunnustada. Napsitamist lubavaid silte Toompeal ja Kadrioru lossi juures võib pidada poliitiliseks kempluseks, kuid nendes sisaldub konkreetne sõnum riigikogule ja presidendile, et vähemasti osa ühiskonnast on sellele seadusemuudatusele vastu.

Tartu raad seevastu on selles küsimuses vägagi vaoshoitud. Tuleb kaaluda ja uurida statistikat, rääkis meer Urmas Klaas augustikuises intervjuus Tartu Postimehele.

Mida siin kaaluda? Kui linnal on huvi meelitada siia turiste, tuleb päevast päeva mõelda sellele, et neil oleks siin hea ja mõnus olla. Kui tänavatel on kord käest ära ja väliskülalise varvas satub okseloiku, ei räägita meist kaugemal midagi head.

Tagasi üles