Jüri Kõre: miljöö – kaitsta või mitte kaitsta?

Jüri Kõre Foto: Postimees.ee

Miljööalad, kus projekteerimist ja ehitamist tuleb kavandada tavapärasest väiksema vabaduse või vastupidiselt öeldes suuremate piirangute oludes, on Tartus juba 1990. aastate keskpaigast: esimene kümnend linnavalitsuse kehtestatud Täht­vere, Tammelinna ja Kar­lova kaitse-eeskirjade, teine kümnend volikogu poolt 6. oktoobril 2005 jõustatud määruse nr 125 alusel.

2005. aastal pikenes miljööalade loend mitmekordseks ja loetellu lisandus ka Aleksandri tänava piirkond. See hõlmab Aleksandri tänava mõlema külje hoonestust kinnistute Aleksandri 16, 19, 44 ja 49 vahel ning ulatub Lina tänava piirkonnas Turu ja Kalevi tänavani.

Tsiteeritud määrus ütleb, et niimoodi garanteeritakse ehitusajaloolise väärtusega hoonete, algse krundistruktuuri ja 20. sajandi algul ehitatud nakkushaigla hoonekompleksi, sealse planeeringu, haljastuse, kaug- ja sisevaadete ning teestiku säilimine.

Ka sotsiaalne keskkond

Allakirjutanule on miljöö alati tähendanud mitte ainult füüsilist, vaid ka sotsiaalset keskkonda.

Aeg-ajalt leian endale – oma mõtetele – toetajaid. Nii kirjutab Martti Preem 2. oktoobril 2008 arhitektide liidu koduleheküljel, et «miljööd kujundab eluviis, samas kujundab keskkond eluviisi ...». Kahe käega selle seisukoha poolt.

Sellesarnast mõtet on välja öelnud ka Supilinna selts. 18. septembril volikogus kinnitamisele tuleva Supilinna teemaplaneeringu avalikustamise käigus tegi selts ettepaneku toetada linnaehituslike võtetega linnaosa sotsiaalse mitmekesisuse säilimist. See tähendab, et piltlikult öeldes oleks kohta nii pasatskile kui pursuile.

Valdav arusaam miljööst piirdub siiski füüsilise keskkonna ja selle säilitamisega. Nii on miljöö defineeritud ka planeerimisseaduses ja Tartu linna ehitusmääruses.

Linnavalitsus langetas suvises sumbunud õhustikus otsuse lammutada Aleksandri tänava miljööalal endised nak­kushaigla hooned Lina 7, 9 ja 11.

Kuigi neid ja rida teisi maju puudutav planeering on alles tegemisel, ei näinud linnavalitsus seda takistusena. Viidatakse linna ehitusmääruse paragrahv 42 lõikele 1: «Miljööväärtusega hoonestusalal võib ehitise lammutada, kui seda pole võimalik ehitustehnilise ekspertiisi andmetel enam restaureerida». Ja väidetakse, et loa väljastamine on paratamatu (Tartu Postimees, 15.8).

Avalik huvi – on või ei ole?

Tegelikult annavad nii planeerimisseadus kui loomulikult ka juba viidatud ehitusmäärus linnavalitsusele õiguse kehtestada planeeringu koostamise ajaks (kuni kaheks aastaks) ehituskeeld. Ka selle sammu ebaotstarbekuse kohta on ametnikel põhjendus varrukast võtta.

Nimelt pole piisavat avalikku huvi, mis põhjendaks nimetatud hoonete lammutamisega viivitamist. Väidan, et avalik huvi olemasolevat olukorda enne planeeringu kehtestamist mitte muuta on volikogu 2005. aasta määruse näol olemas. Seal on ühemõtteliselt välja öeldud, et nakkushaigla hoonete kompleks tuleb säilitada.

Läheme edasi teles ohtralt pruugitavat ütlust «nüüd tagasi stuudiosse» kasutades. Stuudioks pole seekord telemaja, vaid Tartu raekoda. Sarnasus stuudioga on selles, et lammutusotsuse põhjendajate sõnad kõlavad mitte kui enda välja mõeldud, vaid ette kirjutatud tekst.

Põhjendus, et miljööala hoone omanik võib lammutamist taotleda mitte ainult restaureerimise tehnilise keerukuse, vaid ka majandusliku kulukusele korral, on iseenesest sisult mõistlik.

Paraku ei anna linna ehitusmäärus sellist tõlgitsuse võimalust. Siis peaks lammutamist käsitlev lõik sisaldama sõnade «pole võimalik» asemel sõnu «pole otstarbekas». Aga isegi siis, kui need sõnad «pole otstarbekas» must valgel reas seisaksid, ei oleks konkreetne lammutusotsus täiel määral põhjendatud.

Kõnesolevatele hoonetele on tehtud kaks ehitustehnilist ekspertiisi. Arendaja ja linnavalitsuse poolt. Arendaja ekspertiis kuulutab kõigile hoonetele kadu, see tähendab ei pea ühegi remonti või renoveerimist otstarbekaks.

Linnavalitsuse tellitud ekspertiisi kokkuvõte kõlab järgmiselt. Esitan kolm tsitaati. Esimene: «Siiski on Lina tn 11, Lina tn 8 ja Aleksandri tn 32 hoonete defektid mõistlike kulutustega kõrvaldatavad ja rekonstrueerimise järgselt on tegemist valdavalt ehedate ja algupäraste ehitistega.» Teine: «Lähtuvalt esitatud konstruktiivsest hinnangust ja rekonstrueerimistööde läbiviimise mõistlikkusest soovitame Lina tn 7 ja Lina tn 9 hooned lammutada.»

Ning kolmas: «Säilitamisele kuuluvate hoonete edaspidise projekteerimise, ehitamise ja ka ekspluateerimise selguse huvides on soovitav Lina tn 11, Lina tn 8 ja Aleksandri tn 32 hooned võtta muinsuskaitse alla ...»

Kustkohast äkki Lina 11

Kui minna piltlikult öeldes tagasi stuudiosse, siis stsenaristi kirjutatud algtekstile (lam­mutada Lina 7 ja 9) on saate produtsent lisanud omapoolsed mõtted (lammutada ka Lina 11!). Ja selline tekst nüüd ka püünelt kõlab.

Lina 11 (1913. aastal valminud nakkushaigla pesumaja) hoone lammutamisloa väljaandmine linnavalitsuse poolt on üsnagi mõtlematu tegu. Nagu ekspertiisist näha, pole sellele ei ehitustehnilist ega majanduslikku põhjendust. See hoone on oluline just nimelt piirkonna miljöö säilitamise nimel.

Planeeringu algatamisel kehtestatud arhitektuursed nõuded lubavad planeeringualale ehitada kuus uut maja ja nõuavad nelja olemasoleva hoone säilitamist. Lina 11 hoone rekonstrueerimise korral oleks uute ja vanade hoonete osakaal vähemalt võrdne (5:5). Kuigi jah, isegi siis peab küsima, kas ja milline miljöö tegelikult säilib.

Omaette nauditav on vaadata planeeringu dokumentide hulgas piirkonna ümberehituse järgset pilti kirjeldavaid kolmemõõtmelisi mudeleid.

Aleksandri tänava poolt Lina tänavat pidi esitatud vaatel on Turu tänavale planeeritud seitsmekorruseline uusehitis paarisaja meetri kaugusel olevast Aleksandri 32 kolmekorruselisest majast ainult paar millimeetrit kõrgem. Reeglid ütlevad, et miljööalal tuleb säilitada kaug- ja sisevaated. Nõutud-tehtud. Paber tõestabki, et vaadega on kõik OK!.

Opositsioonipoliitikuna ei saa praeguse koalitsiooni tegude kohta öelda teisiti kui, et «sellist show'd meie ei suudaks korraldada!»