Elo Süld seisab vana ja uue piiril

Mõni aasta tagasi seisis sihtasutuse Tartu Pauluse Kirik juhataja Elo Süld kohal, kus foto on tehtud, vaimuliku abina altari ees ja pidas 300-kohalises kirikusaalis teenistust. Varsti täidavad üle poole suuremaks muutunud kirikusaali pingid tuhandele inimesele.

FOTO: Margus Ansu

Kohal, kus Pauluse kiriku taastamist korraldava sihtasutuse juht Elo Süld oma punaste kummikutega pildile jäi, oli veel eelmisel aastal altar ja vahesein. Kui palju on kirikusse jäänud vana ja kui palju on seal uut, näevad kõik varsti oma silmaga.

Olen teid nende punaste kummikutega siin koppade ja betooni vahel näinud viis viimast aastat. Kas te ikka ei saa kummikuid töölt koju viia?

Enamasti ongi kummikud juba kodus. Seekord panin need jalga vihma pärast, tänavad olid porised ja märjal ajal läheb kirikuõu üsna mudaseks. Tuleva aasta alguses hakatakse siin haljastust tegema, siis tuleb jälle kummikute aeg, sest kõigepealt kaevatakse kõik ju üles.

Nii et kaheksa aastat tagasi alanud töö lõpp paistab?

Jah, jäänud on kergem osa, lõpp. Rasked aastad on möödas. Näiteks alustades oli projekteerimise aeg väga väsitav. Sõitsime siis muudkui Soome vahet, sest meie kolmel inimesel oli odavam sinna minna kui kümmekonnal arhitektil ja projekteerijal Soomest siia tulla.

Ehitajad lõpetavad varsti, detsembris on poole suuremaks muutunud kirikusaalis jõulujumalateenistused. Siis jäävad veel oreli häälestamine, haljastus, parkla ja mõni väiksem asi. Tuleva aasta septembriks on kirik valmis.

Esimese kava järgi pidi see valmis saama 2010. aastal.

Alguses paistis, et see on võimalik, aeg oli soodne. Aga 2008. aastal tuli majanduslangus ja otsustati, et jätkame taastamist vaikselt, samm-sammult. See oli väga raske, sest keegi ei riskinud enam öelda, millal siin kõik tehtud saab. Nii on keeruline lepinguid sõlmida, lisaks on nende kaheksa aasta jooksul surnud kaks väärtuslikku inimest: meie konstruktor ning krohviretsepti ja akustikaga tegelenud asjatundja. Sellest on väga kahju.

Tagasilöögid olid ka rahastamisega, jäime 2010. ja 2011. aastal eurotoetusest ilma. Kuid igas halvas on ka head: vahepeal olid ehitushinnad odavamaks läinud, tänu sellel saime nüüd palju asju teha paremini, kui oleksime suutnud teha kallil ajal.

Teil on pere, teadustöö ning siin ametis nõupidamine nõupidamise otsa, paberimajandus, segaduste klaarimised, tagasilöögid. Kas see mäng ikka on küünlaid väärt?

Projektijuht tegelebki asjade kooshoidmisega. Pauluse kirikut ei ehita Elo Süld, seda tööd teeb palju tugevaid naisi ja mehi: arhitektid, projekteerijad, inimesed, kes on aidanud raha leida.  Suureks toeks on olnud praktilistes asjades nõu andnud inimesed, nad on hoolitsenud näiteks selle eest, et krohv oleks seinas ja ka seisaks seal.

Kes olen mina nende suurte meeste ja naiste kõrval? Ma pole jurist, insener, mitme eduka firmaga ettevõtja, poliitik ega suure ehituskogemusega inimene, kes võib ukse jalaga lahti lüüa ja kuulutada, et mina tean, kuidas asjad peavad käima.

Kes te siis olete?

Olen mõelnud, et kirikut taastada aitavad suured isiksused on nagu ühte anumasse pandud kivid, mis hõõruvad üksteise vastu ning mille vahel tekib ka väikseid tülisid. Nende kivide vahele jäävad väiksed augud ja mina olen see liiv, mis need augud täidab. Aitan anumat täita nii, et moodustuks tervik.

Pauluse kiriku taastamiseks on kulunud palju aega ja palju raha. Mida see hoone Tartule ikkagi annab?

See on juba andnud! Siin on lastehoid, supiköök, mida selle kunded kutsuvad Pauluse restoraniks. Siin on Eesti esimene vaimuliku kirjanduse pood, kolumbaarium on hästi omaks võetud, seal on palju lilli ja küünlaid. Nii teenib Pauluse kirik tervet kogukonda.

Pauluse on Tartu suurim ja aktiivseim kirik, mis oli ja on igal pühapäeval rahvast täis, jõulude ajal on inimesi täis ka kirikuesine.

Kirikut ei hakatud taastama sellepärast, et meil on kirik, mis vajab taastamist. Seda hakati taastama sellepärast, et meil oli kirik, kuhu me ei mahtunud ära, kus polnud õhku ega kuskil istuda. Samas oli meil vaheseina taga suur tühi ruum, Eesti Rahva Muuseumist tühjaks jäänud ladu. Sellepärast oli vaja see suur töö ette võtta.

Aasta pärast on kirikusaalis kolmesaja asemel tuhat kohta. Kuidas te selle suure hoone täidate siis, kui pole jõulud või leeripüha, kuidas kiriku ära majandate?

Pauluse kirik majandab end juba praegu võrreldes teiste kirikutega väga hästi ära, sest kogudus on elujõuline. Lisaks tegeleb sihtasutus palju rentimisega, meie tiibhoones peetakse seminare, õpitakse keeli, korraldatakse asutuste üritusi. Kontserte tehti siin juba varem.

Kontserdid jätkuvad: kiriku taastamine pole veel lõppenud, aga juba soovivad muusikud meile esinema tulla, 13. detsembril on kirikusaalis esimene kontsert, tuleva aasta kontserdikava on kirjas. Orelit alles pannakse üles, aga juba tahetakse sellega tuleva aasta juulis kontserti anda.

Mida on see töö teile õpetanud?

Olen õppinud suhtlema ja ka niite tõmbama, sest juhtimine ei tähenda vaid keelamist-käskimist, see tähendab meeletult palju suhtlemist, diplomaatiat, inimeste kokku viimist või ka nende lahus hoidmist.

Olen õppinud oma käitumist läbi mõtlema, sest suhtlemisel ei piisa lõbusa jutu ajamisest, tuleb olla ka asjalik ning veidi isiklikki, et suhe toimiks.

Tööst peab olema selge ettekujutus ning see tuleb otsustajatele säravalt edasi anda – et nad ei vaataks ainult numbreid, vaid saaksid aru, et see on tähtis asi.

Olen õppinud ise tantsusamme seadma, sest mul on õigus projekt rahulikult tööajal läbi mõelda, mitte teha seda öösel. Nüüd on lihtsam, asjad on paigas, öötööd enam ei ole. Väldin koosolekutel lihtsalt jahumist, ma ei kuluta enam aega sellele, mis ei vii kuhugi. Vaatan kella ja olen range, mul on tööaeg ja pereaeg.

Mängin kodus lapsega palju, sest lapsesaamisel ei ole mõtet, kui temaga koos pole ning kui mina teda ja tema mind tundma ei õpi.

Pere, töö, doktoritöö, kodune majapidamine – vahepeal kasvab see kõik naisel ju üle pea. Kuidas end tasakaalu viite?

Stressis olles rahustab mind kokaraamatute lugemine, otsin siis uusi retsepte, sest kokkamine ja küpsetamine on mu suur hobi. Rahulikul ajal saab pere huvitavaid toite, korraldan sõpradele õhtusööke. Kiirel ajal praeme muna, teeme tatraputru, keedame makarone.

Mind väsitab kiirus. Sellisel ajal pagen mõtetes ilusasse tulevikku ja pean plaani: kui nüüd see nädal mööda saab, siis teen Lindströmi kotlette, paellat või lähen spaasse. Unistan siis neist lihtsatest asjadest.

Millest tegelikult unistate?

Olen lihtne inimene, ma ei tunne puudust uhkest majast ega uhkest autost. Mul pole vaja unistada toredast mehest, toredatest lastest ja palju pakkuvast töökohast, kus saan end tõestada – kõik need on mul olemas. Ka doktoritöö on valmis.

Nüüd tahan lihtsalt elada, elu nautida ning rõõmu tunda oma mehest, lapsest ja toredatest inimestest, kellega koos töötan. Tahan rõõmu tunda sellest, mis mul juba on. Ja mul ei ole vähe.

CV

• Sündinud 10. augustil 1979. aastal Tartus, kasvanud Võrumaal Vana-Antslas.

• Lõpetanud Antsla gümnaasiumi ja Tartu ülikooli teoloogina (2006. aas­tast magister), 25. septembril kaitseb doktoritööd «Muhamed, Jumala saadik ja Paulus, Kristuse saadik. Kutsumus- ja ilmutuslooliste ettekujutuste võrdlus toetudes islami- ja piiblitraditsioonidele».

• Asus 2002. aastal tööle Tartu Pauluse koguduses noortejuhina, 2006. aastast kiriku taastamist korraldava sihtasutuse Tartu Pauluse Kirik juhataja.

• Abikaasa Jaan Süld on tarkvaraarendaja, tütar Jasmin Elisabet (3) ehitab kodus Lego klotsidest kirikut.

Tagasi üles