Kirglik aednik kärbib pere viljapõldu

Alpi ogaputk näeb tige välja, aga tegelikult on selle taime okkad üsna pehmed. Foto: Sille Annuk

Järvekaja talus on argine ennelõuna. Vallasekretärist peretütar Mariliis Timmermann klõbistab vallamajas arvuti taga ja juhatab õige teeotsa kätte. Perepojad Mihkel ja Siim Timmermann võtavad kartulit, millest tuleb talu peamine sissetulek.

Metsainseneriks õppinud lahtiste kätega peremees Jüri Timmermann, hinnatud murutraktorist, on korraks aeda tulnud ja jahutab end õunapuu all. Madalaks lõigatud õunapuud näevad välja nagu peen rätsepatöö. 

Aeg-ajalt viskab peremees pilgu perenaisele, labidast pisut pikemale Liina Timmermannile, kes oma kollektsioonaia õitseva lillemetsa tagant hästi väljagi ei paista.

«Elame küll Põhjamaal, aga siin saab paljusid aiataimi kasvatada,» juhatab Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiks ja Räpina aianduskoolis hiljuti maastikuehitajaks õppinud Liina Timmermann ringkäigu sisse.

«Ainult endale tuleb piirid seada, sest kõik aeda lihtsalt ei mahu.»
Ning täpsustab: Eestis saab kasvatada kodumaiseid ja siin pikemat aega kohanenud taimi, kaugemalt pärit vahvate tegelastega aednik aga katsetab.

Tasa ja targu
Kollektsioonaia raamatupidamine on kiirel suveajal käest läinud. Erinevaid puittaimi, millele perenaine on keskendunud, on seal enam kui seitsesada. Püsikuid enam ei loeta.

Kui palju maad kõik taimed enda alla võtavad, pole keegi mõõtnud. Aga perenaise valdus muudkui kasvab: meespere iluaiaäärne viljapõld jääb igal aastal siilukese väiksemaks, sealt näpistatud maale tekib üha uusi põõsaid ja puid.

Mida peremees sellest arvab, ei saa enam küsida, sest puhkepausi lõpetanud Jüri Timmer-mannil on kiire aeg, tema peal on talu kartulimüük.

Järvekaja aed jaguneb kolmeks osaks. Pere ehitatud maja ees on viljapuude ning väikeste okaspuude ja põnevate põõsastega iluaed. Viljapõllule ning maja taha järve äärde viivale kallakule, kus oli lehmade karjamaa, rajab perenaine parki. Kolmas osa on kasvuhoone, kus käib külvamine, pookimine ja katsetamine.

«Aias ei saa tegutseda teadmisteta,» räägib Liina Timmer­mann edevate siilkübarate ja päevaliiliate vahel kõndides. «Siin on vaja mõelda ja kaaluda, kes kellega sobib. Tühja platsi peale ei tasu kohe istutama tormata, las mõtted laagerduvad.»
Teadmiste koha pealt on ta väga tänulik Räpina aianduskoolile, kust sai aiandusliku hariduse ja võrratu tutvusringkonna.

Oma jumal, oma kirik
Umbrohi paraku iseenesest ei kao. Aga sellelegi on perenaine oma kollektsioonaias, mis on etteteatamisel kõigile avatud, lahenduse leidnud: ta kasutab erinevaid peenrakattemultše. Silma jäävad kergkruus, turvas ja ilusad pihku mahtuvad põllukivid. «Ei mingit kilet,» toonitab Liina Timmer­mann multšialusest rääkides.

Rohimata aias siiski läbi ei saa ning tõtt-öelda pole perenaisel käte määrimise vastu midagi. «Kõige parem on rohida ilma abivahenditeta, lihtsalt näppudega ja põlvili,» õpetab ta. «Saan maast energiat, mullaga töötades klaaruvad mõtted. Hiljuti kuulsin üht aednikku ütlevat, et päike on meie jumal ja aed meie kirik. Õigemini ei saagi öelda!»

Lopsakate vormidega naisi meenutavatest hostadest möödudes näpsab perenaine õunapuult paar vesivõsu. Naljakast keerdoksalisest sarapuust möödudes selgub, et sel veidrikul oli mullu küljes neli pähklit.

Kaugemal õrnalt sahiseva punapaju poole vaadates läheb jutt jälle laiemaks. «Inimene võib lasta oma aia rajada asjatundjal, aga siis on see valmis ja üsna muutumatu koht, kus taimed vaid suuremaks kasvavad või hukkuvad,» arutleb Liina Timmermann. «Ise kõike tehes on aed aga looming: muudad seal pidevalt midagi, sest mõtteid tuleb juurde.»

Siinkohal kordab ta, et aia kallale asudes peab inimene teadma taimi ja seda, millistega neist soovib ta oma kodu ümbrust jagada. Tuleb tunda ka mulda ja aiatagust loodustki. Näiteks veesoone peale pole mõtet midagi istutada.

«Tahame ikka labida sisse lüüa sinna, kus muru viletsalt kasvab, seal ju lihtsam kaevata,» räägib perenaine. «Aga ei ole mõtet, seal on veesoon või mõni muu põhjus, miks taimedele see koht ei sobi.» Tema ise valib taimele istutuskoha pendliga.

Tomatid on tagaplaanil
Poka järve äärde tulevas pargis on madalad põõsad-puukesed, mis ei varja vaadet veesilmale. Küllalt on ka lagedat maad. Ideede saamiseks käib Liina Timmermann koos hobikaaslastega aiareisidel, kus jääb silma palju huvitavaid lahendusi.

Silma peab jääma ka taim. Mida aeg edasi, seda valivamaks perenaine muutub. «Huvitav on, kui tead täpselt, kes millise taime on kas seemnest kasvatanud või pookinud,» selgitab ta. «Siis on taimel oma lugu.»

Teistel on kasvuhoones ikka tomatid, Järvekaja talus on neid seal vaid neli taime. Tomatite maa võtavad ära eksoodid, näiteks trompetipuu, seeder, tulbipuu ja hiiglaslikud viinamarjad, mille oksad on kobaratest lookas. Isegi harilik viigipuu suutis siin talvituda, hukkusid vaid maasikapuu ja pamparohi.

Kilemaja kõrval on istutamist ootavad istikud, nende hulgas ka perenaise poogitud puukesed. Eriti õnnelik on Liina Timmermann esimese õnnestunult poogitud kuuse üle, sest okaspuude pookimine on omaette kunst.

Mille üle Järvekaja perenaine oma aias kõige suuremat uhkust tunneb? See pole mõni võõramaine habras taim või haruldus.
«Olen kõige uhkem selle üle, et pere austab mu hobi, mis sest, et toit vahel põhja kõrbeb või isegi tegemata ununeb,» vastab ta. «Aiandus on tore ala, sest tuleb pidevalt tegutseda ja pidevalt õppida.» 

P.S. Liina Timmermann ei räägi selle kosutava jalutuskäigu ajal kordagi viletsast elust, raskest tööst või põhjamaisest põrgukuumusest, mis laastab aeda ja pigistab inimesest viimasedki mahlad välja.
Asi on selles, et kui su taimed end üsna hästi tunnevad ja sul tekib uusi aednikest sõpru, siis pole põhjust kurvastada ja viriseda, ütleb Järvekaja perenaine lihtsalt. 

nõuanne

Liina Timmermann soovitab puude ümber istutada püsikuid. Selle lihtsa nipi võttis ta üle Rootsi ühest pargist.
«Nii on parem niita ka murutraktoriga, sest pole vaja tüvele liiga lähedale trügida ja ümbruse rohiminegi jääb ära – leplikud madalamad püsikud kasvatavad puuümbruse täis ja umbrohule kohta enam ei jätku,» selgitab ta.
Hullem lugu on veel siis, kui puude ümbrust trimmerdatakse, sest trimmeri jõhv on üks väga õudne asi. «Võid trimmerdades puude ümber olla väga ettevaatlik, kuid jõhv võib ikkagi koort vigastada,» lisab Järvekaja perenaine.