Profikorvpallur kehastub suviti rannavalvuriks

Profikorvpallur Veljo Vares (vasakul) tõmbab teist suve selga vetelpäästja vormi ja annab endast parima, et tööd oleks vähe. Abiks on noored kolleegid Eveli Paalberg ja Verner Elp, kes sügisel alustavad ülikooliõpinguid.

FOTO: Andres Ehrenpreis

Mitch ei kihuta skuutril ega napis trikoos Pame­la tee põlvetõstejooksu Emajõel, kuid siiski sama värvikad ja palju reaalsemad on kohalikud rannavalvurid, kelle hulgast võib leida nii korvpalluri kui tulevase juristi. 

«Paremat tööd ei oska suveks tahta,» ütleb teist suve rannavalvurina töötav Veljo Vares, kes varem on suviti peamiselt trennis rassinud. 15 aastat korvpalli mänginud Varesel on ette näidata neli Eesti meistri tiitlit, seda nii Tartu Rocki kui Kalev/Cramo ridades.

«Üks ei välista teist, ranna- ja korvpallihooajad ei kattu,» ütleb kahemeetrine pallur-rannavalvur. Korvpallis võidab see, kes kõige rohkem skoorib, rannavalves on vastupidi.

Et tööd ei oleks
«Meie töö on vaadata, et tööd ei oleks,» lausub Vares ja selgitab, et 99 protsendil juhtudest on vetelpäästja kohustuseks õnnetusi ära hoida: kutsuda poidest mööda ujunuid tagasi, kamandada purjutajaid veest välja või saata üksi müttavaid mudilasi koju vanemate järele.

Varese valvepartner, 19-aastane Verner Elp ütleb, et õnnetused juhtuvadki tavaliselt siis, kui pilk hetkeks ära pöörata. «Tähelepanu peab kogu aeg terav olema, et pärast ei tuleks kahetseda,» märgib ta.

Elp töötab rannavalvurina esimest suve. Kevadel lõpetas ta Hugo Treffneri gümnaasiumi ja sügisel alustab juuraõpinguid Tartu Ülikoolis. «Ei ole need nii vastandlikud ametid midagi, vetelpäästja peab pidevalt inimestele selgeks tegema, et neil pole õigus rannas viina juua või muul moel korda rikkuda,» seletab tulevane jurist.

Kus siis Pamela on?
Kui otsida Emajõe Pamela Andersoni, siis tasub Elbi soovitusel vaadata vastaskaldale,  kus on valves vahetuse ainuke naisrannavalvur – 19-aastane Eveli Paalberg, kevadel Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud tulevane semiootikatudeng.

«Nii hull see tähelepanu vast pole kui Pamela Ander­sonil, aga eks neid külgelööjaid ikka on,» ütleb blond tütarlaps laialt naeratades. «Ma ei tee neist välja, kui nad just üle poide ei uju ja sealt lehvitama ei hakka, sest siis pean ma nad tagasi kutsuma,» jutustab ta.

Paalberg nendib, et kuigi paljudele seostuvad rannavalvurid omaaegse menuseriaaliga «Baywatch» («Rannavalve»), siis tegelikult on film ja päris elu üsna erinevad. «David Hasselhof ujub seal viie minutiga mitu kilomeetrit ja elustab inimesi kõverate kätega,» meenutab Paalberg ning kinnitab, et päris elus see nii ei käi.

Samuti pole Elbi sõnul Emajõe rannavalvurite vahel seriaalilikku kirge ega draamat. «Enamik on suhtes juba ja mingit omavahel sebimist pole,» purustab ta «Baywatchi» põhjal tekkiva kujutelma, justkui heidavad rannavalvurid üksteisele sama tähelepanelikke pilke kui veepinnale.

Kui vahetuse neljas liige Marco Malev hommikul kell 11 tööle jõuab, on ta enamasti maha jooksnud 20−30 kilomeetrit, mis on viimased kümme aastat pikamaajooksuga tegelenud Maleval tavaline treeningutaks. Nii pole ohtu jänni jääda ei vetelpäästjaametis ega 42,195-kilomeetrisel täispikal maratonil, mida rannavalvur sügisel joosta kavatseb.  

Veel enne, kui Malev enda jaoks mõne kuu eest vetelpäästja töö avastas, pidas ta järgemööda väga erinevaid ameteid, alates taksojuhist ning lõpetades ehitaja ja autojuhiga.

Tõeliselt ekstreemseid olukordi pole ühelgi kõnealuse vahetuse rannavalvuril ette tulnud. Pisut kiiremini pani Varese ja tema partneri Elbi südame lööma paari nädala tagune juhtum, kui ülikuuma ilmaga minestas vees ära eakam, üle 60-aastane proua.

«Ta oli täpselt selline inimene, kes poleks tohtinud palavaga vette minna: eakas, vererõhk kõrge, hommikused rohud võtmata,» meenutab Vares. Kaldal õnnestus päästjatel siiski naise eluvaim taasleida.

Leidub igasuguseid
Malevale aga turgatab pähe  hiljutine jauramine purupurjus mehega, kes võttis nõuks üle jõe ujuda. Kuna mees keeldus veest välja tulemast, siis meelitasid päästjad nokastanud ujuja paati lubadusega, et annavad talle kaldal Red Bulli.

«Vahel peab hädavalet kasutama,» nendib Malev ja lisab, et sellele mehele lõppenuks ujumine kurvalt, sest kaldal oli ta süda rütmist väljas.

Mis vetelpäästjaid vihastab? «Rumalus, hulljulgus, hoolimatus,» vastab Elp ja toob näite Elva järve äärest, kus keegi oli viieliitrise klaaspudeli roosiks löönud ning teraviku liiva sisse peitnud. «Ma tahaks näha, mis inimene see midagi sellist teeb,» pahandab ta.

Mõrude hetkede kõrval on tasakaaluks need, mis teevad terveks päevaks vetelpäästjate tuju heaks, olgu siis tegu õnnetuse ära hoidmise või mõne suvitaja armsa žestiga.

«Oli hirmus kuum päev, kui mu juurde tuli nelja-aastane poiss veepudeliga ja ütles: «Joo! Minu emme ütles, et sul on palav»,» meenutab Paalberg naerdes. Ja ta jõi, sest vett kulub rannavalvuritel vähemalt paar liitrit päevas, et kümnetunnine vahetus kõrvetava päikse käes vastu pidada.

Milline peaks olema rannavalvur?

• Sportlik ja hea ujuja: vetelpäästjad teevad regulaarselt sporti, olgu selleks siis kergejõustik, ujumine või midagi muud. Vähemalt kord nädalas on kohustuslik ujumistrenn.
• Hea suhtleja.
• Juhtimisvõimega.
• Peab läbima katsed, kus muu hulgas tuleb ujuda 300 meetrit 5-6 minutiga ning ette näidata päästmisvõtteid.  
• Füüsilise vormi kõrval on  oluline vetelpäästja vaim: tähelepanelikkus, hoolivus, tugev intuitsioon ja oskus ohte ette näha.
Allikas: G4Si Lõuna-Eesti piirkonna
rannavalve projektijuht Teet Lill 

Tagasi üles