/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2014/09/09/3336203t1h0d12.jpg)
Kas petavad silmad või tõsi on see – Tartu väikses vaikses Rohu tänavas mustab ühe maja ette ja kõrvale sissesõidutee kohale tehtud lehtla viinamarjakobaratest?! Hõõru silmi palju tahad, lõunamaine uhke vaatepilt ei kao kuhugi.
Hapud veel, aga kui uhke vaatepilt!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Palun, pildistage aga, las inimesed vaatavad,» lubas lahkelt maja lõunamaine peremees, ligi 30 aastat tagasi Tartus nelke müüma hakanud ja 1989. aastast siia elama jäänud Petros Kešišjan, kelle firma müüb nüüd lilli ja taimi, sealhulgas ka viinapuuistikuid.
«Las tartlased kah kasvatavad viinamarju ning teevad neist mahla või veini,» jätkas peremees. «Ei ole nendega mingit vaeva, ei ole midagi vaja teha.»
No tuli kuumaga mõte
Tema istutas esimese viinapuu aia äärde kasvuhoonest toodud kasutatud mulda seitse aastat tagasi. «Üks suvi oli siin hirmus kuumus, mõtlesin ja mõtlesin, mis teha, et maja ümber mõni koht veidigi jahedam oleks,» rääkis Petros Kešišjan. «No ja tuligi mõte selline lehtla teha.»
Lehtla puude sordi nimi on kahjuks ununenud. «Tean vaid, et on Vene sort,» ütles peremees. «Kui istikut otsisin, küsisin võimalikult külmakindlat sorti ja näed, õnneks sattuski külmakindel.»
Paari aasta pärast pikendas ta aiaäärset puuderida juba oma istikutega. Nüüd on viinapuud katnud lehtla seina ülemise osa ja katuse, ilusad tumedad kobarad ripuvad lehtlas käija pea kohal.
«Väga uhke vaatepilt, mis tõestab, et ka meie Eestis saame oma kodus teha lõunamaiseid aedu,» ütles maaülikooli aianduse osakonna juhataja professor Kadri Karp, kes 2006. aastast katsetab eestimaist viinamarjakasvatust Rõhu katsejaamas.
Kadri Karp käis seda uhket lehtlat vaatamas ja peremehega rääkimas eelmisel suvel. Ta arvab, et lehtlas kasvab Eestis levinud «Hasanski Sladki», mis ei nõua talvekatet, sest talub kuni 33 külmakraadi.
Rõhu katsejaamas kasvavad veiniks passivad viinamarjasordid «Hasanski Sladki», «Zilga» ja «Rondo». Katsete põhjal võib Kadri Karp nüüd öelda, et «Hasanski Sladki» ja «Zilga» tahavad esimesel kolmel aastal ehk beebieas talveks katmist, kuid siis on selle tööga ka kõik.
«Eestis võib julgelt viinamarju kasvatada, need pole nagu roosid, millega on inimeste väga palju hoolt,» kinnitas Kadri Karp. «Koduaias võib need vabalt panna metsviinapuu asemel lehtlat katma. Siis ei pea kevadel taimi lõikama, nii on koduaias viinapuudel parem viljastuda, sest kui õitsemise ajal on ilm jahe, kaitsevad lehed õisi külma eest. Kuumal ajal pakub selline lehtla aga inimesele varju, taimedest katus jahutab.»
Esimese suure saagi, millest esimest korda jätkus ka veini tegemiseks, saigi Petros Kešišjan eelmisel suvel. «Eelmine aasta olid väljas viinamarjad väga head, väga magusad, väga hea vein sai,» märkis peremees ja kadus tuppa. Peagi tuli ta õue pudeliga.
Noor vein ja õige vein
«Noor vein saab valmis seitsme päevaga, siis on kraad kohal, võib juua,» rääkis ta ja valas helde käega klaasidesse lehtla mullusest saagist tehtud ilusa punase värviga selge kuiva veini.
«Et veinist saaks vein, läheb aga pool aastat,» lisas Petros Kešišjan, võttis välja väikse klaasist kangusemõõdiku, pistis selle pokaali ja sai tulemuseks 14 kraadi. «Normaalne,» hindas peremees tulemust.
Laua tagant paistvaid lehtla katuse all rippuvaid viinamarjakobaraid vaadates märkis ta, et tänavusel hiljaks jäänud suvel on marjad veel hapud. Viinamarja teeb magusaks päike, ka lehtlas on marjadel magusus kohast sõltuvalt erinev.
«Viinamarjad tuleb ära korjata siis, kui need on magusad,» õpetas Petros Kešišjan. «Kui ilma jätkub, ei korja ma neid enne septembri keskpaika ära.» Ja lisas vaikse häälega väikse saladusegi: «Viinamari armastab väikest külmakest, sellist ühte-kahte kraadi, aga mitte rohkem, viis külmakraadi on talle juba palju.»