Emajõe kallasradade läbimine nõuab kummikuid ja head tahet

Emajõe kaldad. Illustratsioon: TPM

Kuigi Tartu linn on hakanud Emajõe kallastele viimastel aastatel aina rohkem tähelepanu pöörama, tuleb jõeäärsel matkajal olla endiselt valmis katsumusteks, mis nõuavad kummikuid ja visadust.    

Selleks, et saada linna piiridesse jääva Emajõe kallaste seisust adekvaatne ülevaade, otsustas Tartu Postimees läbi kõndida mõlemad kaldapooled nii Ihaste kui Kvissentali elamurajooni suunas. Kokku umbes 12 kilomeetrit.

Eksperimendi esimene osa algas Anne kanali poolsest Turu silla otsast. Ihaste poole suunduvast asfalditud jalg- ja rattateest kümmekond meetrit jõe poole minnes leian eest tugevalt sissetallatud jalgraja. Kallas on üsna puhas, üle jõe paistab nii veeteede amet kui turg.

Kohe raja alguses märkan oma üllatuseks puidust infotahvlit, mis teavitab, et olen sattunud Emajõe loodusrajale. Tegemist on Eesti, Läti ja Venemaa piiriülese koostööprogrammi raames möödunud suvel rajatud rajaga, mille eesmärk on avada linlastele Emajõe-äärset looduslikku kooslust.

Samasuguseid infotahvleid tuleb vastu ligikaudu iga 50 meetri tagant. Kokku kümme ja need teavitavad kõigest, mis on seotud Emajõega.

Näiteks kalad, veetaimestik, kaldataimestik, veeputukad ja kahepaiksed. Viimased sildid räägivad Sõpruse sillast, Anne kanalist ning Emajõe luhast.

Kui kõik tahvlid põhjalikult läbi lugeda, kuluks raja läbimiseks umbes tund aega. Igati sobilik näiteks loodusõpetuse tunni ajal õpilastel läbi jalutada. Iga tahvli juures on pink istumiseks.

Kui kalda ääres kasvav madal pajuvõsa maha võtta, avaneks jalutajale ka Emajõgi. Praegu tuleb kahjuks suuremal osal teerajast vaid oletada, et kõnnitakse jõekaldal.        

Kalamees kiidab

Vahetult enne Sõpruse silda teen juttu kalameestega. Annelinnas elav 71-aastane Ülo ütleb, et käib sealkandis kalal pea iga päev, ning kurdab selle suve madalat veetaset. Ülo sõnul on kalamehe elu aga üldiselt hea, sest jõele saab nüüd kenasti ligi. Vähemalt sellele osale, kus tema püüdmas käib.

«Enne sättisid kalamehed ise kraavide peale puunotte, aga nüüd lähed sillast üle nagu härra,» naerab Ülo ning on kallasraja arenguga rahul. «Nüüd jalutavad juba koertega seal ja isegi maastikuratastega olen inimesi näinud.»

Emajõe loodusrada lõpeb Sõpruse silla all, kuid kallasrada läheb edasi, esialgu üsna sirgelt. Peale esimest raudsilda muutub rada käänulisemaks ning jõe äärde saamiseks tuleb valida mõni väikestest külgnevatest radadest. Kummikutega on rada läbitav, kuid piknikupidajal siia asja pole, sest nõgesed ulatuvad kohati õlgadeni.

Mõne aja pärast avastan jõe äärest isetekkelise lõkkekoha koos maasse kinnitatud pinkide ja lauaga. Tõenäoliselt kalameeste kätetöö, et oma kalapüügiaeg jõe ääres mõnusamaks teha. Paarkümmend meetrit edasi kohtan samasugust isemeisterdatud laagripaika – samuti kaks pinki ja lauake. Kõrval väike haohunnik lõkke tegemiseks.

Džungel ei kutsu

Peale teist raudsilda läheb kallasrada üsna kehvaks. Kohati kaob rada sootuks ning pole kerge õiget suunda valida. Emajõgi jääb tiheda pajuvõsa taha. Korraga näen kõrkjates vana külmkappi, mida tõenäoliselt on kasutatud istumiseks.

Sellest veidi eemal on jõe äärde ehitatud jälle puhkepaik. Seekord mitme laua ja pingiga, vihmavari laual ja teksapüksid toolileenil. Tundub olevat mõne kodutu eluase, kuid ühtegi hingelist pole näha.

Edasi ongi üsna džungel, kuid vaevu aimatav rada siiski lookleb. Lõpuks jõuan Ihaste teelt Emajõe poole kulgevale pisikesele kruusateele. Sealt edasi minek tähendaks rasket sumpamist kõrkjates. Üle jõe paistab Ropka sadama territoorium, kaldal märk, mis keelab paadimeestel kihutada ja laineid tekitada. Pööran tagasi ning olen umbes tunni pärast kesklinnas.

Lünklik kallasrada

Sama marsruut teisel pool jõge ehk Emajõe paremkaldal läheb sootuks kiiremini, sest jõe ääres algul kõndida ei saagi.

Kõigepealt on ees veeteede ameti territoorium, siis Archimedese maja. Peale seda, umbes Tigutorni juures seisab vees pontoonidele ehitatud väike paadisild. Kallas on suhteliselt räpane, mitmes kohas on näha lõkkekohti.

Zeppelini kaubanduskeskuse juures loobun mööda kallast edasi trügimast ning sõidan autoga vana Jõe paadisadama juurde.

Linna keskkatlamaja tagant läbipääsu pole ja ka paadisadama territoorium on kinnine. Sadama juurest leian värskelt värvitud rohelise infotahvli, millele peal silt www.kalastusinfo.ee. Tahvel paistab sedavõrd uus, et isegi ühtegi tekstiga paberit pole sinna veel riputatud.

Jõe paadisadama juurest kulgeb kõnnitee Sõpruse silla alla, kuid katkeb peagi. Edasi läheb vaid jalgrada, mis viib uue Sõpruse silla paadisadamani. Seal on aed ees ning edasi minekuks tuleb jällegi teha Turu tänavalt ring.

Rebase tänava slipi juurest läheb aga kallasrada kenasti edasi, isegi rattaga saaks siin sõita. Kahjuks on jalgrada vaid mõnisada meetrit pikk ning lõpeb Sõbra tänava otsas. Just seal, kuhu suve esimeses pooles paigaldati väike paikne paadisild.

Pressin ennast läbi põõsaste edasi ning jõuan lõpuks Siili tänava eramajade rajooni. Mingit kallasrada seal ei kulge, kuid mööda jõeäärt on võimalik kenasti kõndida. Seekordne retk lõpeb Ropka sadama territooriumi juures, mis on vee piirist alates piiratud aiaga.

Kesklinnast Kvissentali poole liikudes on esialgu kõik väga ilus. Kaks aastat tagasi vana pärmivabriku juures valminud terrassid on korras ning meelitavad ilusa ilmaga inimesi ligi.

Tundub, et omaks on võetud ka Narva maantee ühiselamute vastas olev vaateplatvorm. Edasi kulgeb vana papliallee ning kuni lodjakojani on kõik ilus.

Kvissentali ei pääse

Viletsaks läheb asi peale Emajõe linnaujulat, sest mööda kallast saab Kvissentali poole normaalselt kõndida vaid sadakond meetrit.

Edasi muutub kallasrada käänuliseks ja peaaegu olematuks. Igaks juhuks püüan kaldale läheneda ka Kvissentali poolt, kuid tulemus on sama. Kohalik härra soovitab mul heaga loobuda, sest õiget rada kaldal polevat.

Teisel pool Emajõge on pilt sootuks ilusam. Peale vabaujula rannaala algab kümmekond aastat tagasi rajatud Jänese matkarada, mis on suhteliselt heas seisus. Kunagised puukujud on küll kohati ära mädanenud ja pikali kukkunud, kuid rada ise on hästi läbitav. Rajal on palju sportijaid ja niisama jalutajaid.

Erinevalt Annelinna-poolsest küljest näeb Jänese matkarajal Emajõge kenasti pea igal sammul.