Liblikaraamat valmis palgatöö kõrvalt

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks kolmandikku raamatust «Eesti päevaliblikad» hõlmavad leheküljed, mille abil on võimalik määrata Eesti 113 päevaliblika liiki. Leheküljel 110 on musttähn-kuldpunnpea täielik ning kollatähn-kuldpunnpea ja hariliku viirgpunnpea kirjeldus.
Kaks kolmandikku raamatust «Eesti päevaliblikad» hõlmavad leheküljed, mille abil on võimalik määrata Eesti 113 päevaliblika liiki. Leheküljel 110 on musttähn-kuldpunnpea täielik ning kollatähn-kuldpunnpea ja hariliku viirgpunnpea kirjeldus. Foto: Kristjan Teedema

Kes või mis on komapunnpea, peegeltäpik, haavalumik ja sõõrsilmik? Kas tõesti seened? Oh ei. Vastust teavad peale kutseliste ja harrastuslepidopteroloogide need, kes on lugenud raamatut «Eesti päevaliblikad».

Need neli siinkohal nimetatut ja veel 109 liiki – üldrahvalikult tuntuimad kapsaliblikas, pääsusaba, koerliblikas, admiral, lapsuliblikas ja päevapaabusilm – on päevaliblikad. Neid kõiki võis suvel näha Eestis ringi lendamas.

Mõnda võib näha praegugi, sest päike paistab ja ilm on soe. Vähemasti üks valkjas lapsuliblikas tegutses nädalavahetusel Külitsel, viis kilomeetrit Tartu piirist.

«Päevaliblikate lennuaeg lõpeb enamasti septembris,» on kirjas raamatus. «Pikalt sooja vananaistesuve puhul võib üksikuid päevaliblikaid lendamas näha veel oktoobriski, kuid niisugused juhtumid on pigem erandlikud.»

Autorid on tartlased

«Eesti päevaliblikad» on ilmunud Varraku kirjastuse sarjas «Roheline Eesti». Autoreid on kaks, mõlemad tartlased – Erki Õunap ja Urmas Tartes.

Nad annavad liblikahuvilisele lugejale võimaluse oma raamatu abil määrata Eesti suurliblikaid. Liigikirjeldused on põhjalikud ja huvitavad. Raamat on hästi trükitud, nii et fotod on selged ja algajale le­pi­dop­teroloogile suureks abiks, aga ka niisama head vaadata.

Autorid on andnud ühtlasi ülevaate päevaliblikate elukäigust ja elupaikadest, jagavad juhiseid nende vaatlemiseks ja kogumiseks. Kui lugeda tolle lapsuliblika kohta, keda on äsja Külitsel kohatud, siis selgub, et valkjas on emase ja sidrunkollane isase isendi värv.

Muu hulgas on kirjas, et päevaliblikate lendamiseks on tarvis, et nende lennulihaste temperatuur peab olema vahemikus 30–39 kraadi.

«Seetõttu peavad päevaliblikad enne lendamist oma keha soojendama. Erinevalt ööliblikatest ei kasuta päevaliblikad sooja tootmiseks tiivalihaste väristamist, vaid nad soojendavad ennast päikesepaistel,» on selgitatud teoses.

Ööliblikad raamatuta

Miks ei ole samalaadset raamatut ööliblikatest?

«Liblikaid on Eestis üle 2400 liigi. Nendest päevaliblikaid 113 liiki, pluss veidi naaberalade liike,» vastas Urmas Tartes. «Seega oleks ööliblikatest sama põhjaliku raamatu tegemine 21 korda töömahukam.»

Kommertsprojektina, nagu on sisuliselt ka päevaliblikate raamat, tõuseks sellise teose lõpphind Tartese arvates suurusjärku, mida mõõdame sadade eurodega.

Ta kahtleb, kas loodushuvilised on valmis niisugust hinda maksma, ka ei näe ta praegu selletaolise suure töö rahastajat.

«Teine asi on võimalike tegijate hõivatuses, sest teadlastel on põhitöö kõrvalt sedavõrd mahuka asja tegemine üsna probleemne,» lisas Tartes.

Ta kasutab väljendit «põhitöö kõrval» seetõttu, et näiteks Jaan Viidalepp ja Hans Remm said 1985. aastal valminud käsikirja («Eesti liblikate määraja», ilmus 1996) teha aastaid korralise teadustööna, ent nüüdne teaduskorraldus selliste raamatute tegemist Tartese sõnul tõsiseks teadustööks ei loe.

Sama küsimuse võimaliku ööliblikate raamatu kohta sai Erki Õunap.

«Ega mul Urmase öeldule palju lisada ei olegi. Tema väljaöeldud põhjustel – pole «tõsine teadustöö» otsustajate arvates, seega tööaega tuleb kasutada muudel eesmärkidel kui populaarteaduslike raamatute kirjutamiseks – sündisid selle raamatu minu kirjutatud osad peamiselt õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel,» märkis ta.

Kolleegide moraalne toetus

Tema sõnul oli loomulikult kolleegide poolt Tartu ülikoolis ja Eesti maaülikoolis igakülgne moraalne toetus (sh kirjanduse laenutamine, käsikirja kriitiline revisjon jne). Ent asja olemus jääb samaks: päevaliblikate raamatu kirjutamine oli ka Õunapil täiesti ühemõtteliselt vabaajaettevõtmine, mitte igapäevane palgatöö.

Samamoodi, oma vaba aja arvelt, valmis Piret Kiristajal, An­nelie Ehlvestil ja Liina Rem­mil tänavu kevadel ilmunud «Eesti kojaga maismaatigude määraja».

Raamat
Erki Õunap, Urmas Tartes,
«Eesti päevaliblikad»,

kirjastanud Varrak, trükkinud Greif,

2014, 295 lk.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles