Pereisa osales ühel karmimal triatlonil

Nii lõpetas üks tavaline eesti mees kurnava triatloni.

FOTO: Erakogu

Mõnele inimesele meeldib jalgrattaga sõita, teisele sobib hoopis jooksmine, kolmas jällegi eelistab ujuda. Aga leidub ka inimesi, kes teevad kõiki neid alasid ja veel ühe päeva jooksul, kuid nad pole kutselised triatleedid.

Varmo Vares koos oma suurimate pöidlahoidjate, abikaasa Ilona, pisitütar Adeele ja poegade Jakobi ning Kaarupiga oma suvises tagaaias.

FOTO: Sille Annuk

Rõõmsameelne Varmo plaanib juba uusi enda proovilepanekuid, üks mõte on hakata sügisest freestyle-tantsuvõistluseks treenima. See hakkas idanema vaadates meeste tantsupidu, kuhu Varmo oleks isegi tahtnud jalga keerutama minna.

FOTO: Sille Annuk


Üks selline mees on pealtnäha täiesti tavaline pereisa Tartu lähistelt Varmo Vares. Ligi kaheksa kuud tagasi otsustas ta, et 27. juunil 2010. aastal tuleb Prantsusmaal Nice’is Ironmani võistlus läbi teha. See on üks karmimaid triatlone, kus kõigepealt tuleb ujuda 3,8 kilomeetrit, seejärel ajada end rattasadulasse ja kihutada 180 kilomeetrit. Viimane jõupingutus on veel 42 kilomeetrit jooksu.

Varmo Vares oli aga vankumatu ning teda ei pannud kahtlema ka sõprade hüüatused: «Lõpeta ära, 3,8 kilomeetrit ujumist!?»

«Aga mis siis? Mis selles siis nii väga on?» küsis Varmo vastu. Teda huvitas eelkõige see, kas tavaline inimene suudab üldse Ironmani läbi teha. Nüüd on ta jõudnud järeldusele, et suudab ikka küll. «Muidugi ei läinud ma sinna mingit aega tegema, eesmärgiks oli see lihtsalt lõpuni teha,» ütleb ta.

Võistluse nimel loobus Varmo kaheksaks kuuks alkoholist. «Kui pisitütar sündis, siis ma ühe kräu tegin küll,» tunnistab ta.

Isegi sõbrad hoidsid Raudmeheks treenivast Varmost pisut eemale. «Päeval oli trenn, õhtul ei midagi. Sõbrad ei hakka ka väga helistama, kui teavad, et sa lähed mingi kindla asja nimel,» arvab ta.

Teisalt leiab Varmo, et kuna treeningust satub lihtsalt sõltuvusse, siis on lihtne pahedele ära öelda. Kui treenides tekkis tunne, et enam ei jaksa, siis võttis Varmo rahulikult aja maha. «Sõime jäätist ja käisime niisama ringi, puhkasime,» naerab ta.

Kaua vilet lasta aga ei saanud, sest motivatsioon tuli uuesti peale, ning ta jätkas trenne suurema hooga kui varem. Nüüd, kui Ironman läbitud, on Varmol pisut raske end jälle treenima sundida. «Võib-olla on liiga palav,» leiab ta.

Sekeldusterohke hommik

Kolm päeva enne võistlust hakkas Varmo võistluspaigast kahekümne kilomeetri kaugusel, kus Vareste perekond peatus, sebima. «Ratas oli vaja välja võtta ja kokku panna. Meil olid ju lapsed ka kaasas. See lastega sehkendamine oli abikaasa Ilona triatlon,» naerab Varmo.

Võistlushommikul ootas perekonda ukse ees takso. «Nice’is ei liigu hommikul kell 6 bussid ja võistlus algas 6.30,» selgitab Varmo. Sellega algasid perekond Varese seiklused. Kuna terve linn oli võistluste tõttu kinni, siis oli seal liiklemine  igatepidi raskendatud.

Pisut enne võistluspaika saabumist sõitis keegi Vareste taksol peegli maha. «Siis hakkasin vaikselt küüsi närima, vaatasin kella ja mõtlesin: nonii, nüüd läheb kiireks,» meenutab Var­­mo. Kui mees kohale jõudis, kostis kõlaritest: viie minuti pärast ettevalmistustsoon suletakse, palun kiirustage. «Varmo viskas käega «tsau» ja pani leekima,» räägib Ilona.

Kõigepealt kujutage ette kahe ja poole tuhande pealist inimmassi. Seejärel kujutage ette, kuidas see grupp ujuma jookseb. «Said jalaga siit, käega sealt, siis panid vahepeal ise ka kellelegi,» räägib Varmo. Oma tempot oli raske hoida: kui seisma jäid, tulid teised tagantpoolt peale.

«Mõtlesin, et mehed, võtame nüüd aja maha ja arutame läbi, kuidas me läheme,» meenutab ta.

Veest välja tulles hakkas Varmo edasi kohmitsema. Kuna rattasõit on tal kolmest alast nõrgim, siis ei tulnud kasuks ka see, et 180 kilomeetrit tuli läbida ühel Euroopa raskeimal rajal. «Ütleme, et kohati oli ligi 12 kilomeetrit puhast tõusu, Jakobi mäge muudkui keris ja keris,» ahastab ta.

Rattasõidu ajal hakkasidki mehed katkestama. «Väljas oli 36 kraadi sooja ja mägedes õhk seisis, meeletult palav oli,» kirjeldab ta. Varmo ei salga, et rattasõidu ajal käis temagi peast läbi mõte katkestada, aga 400 euro suurune osalustasu, kaheksakuune trennitsükkel ning ootusärev perekond andsid talle innustust, et lõpuni teha.  

Jooksu ajal tekkis Varmol aga hoopis teistsugune probleem. «Jooksin 15 kilomeetrit ära ja siis tundsin, et midagi on viltu,» räägib ta. Imelik tunne aina süvenes ja korraga tundus, et minestushoog ei ole kaugel. «Läksin ja võtsin kaks spordigeeli, jõin kokakoolat peale, siis hakkasin uuesti kõndima ning kõik oli enam-vähem korras,» meenutab Varmo.

Finiši 500-meetrine lõik oli ääristatud inimestega, kes Varmole innukalt kaasa elasid. «No hea küll,» mõtles Varmo ja üritas rahva ees veel sörgi üles võtta.

Lõpp hea, kõik hea

Pärast võistlust ei jäänud Varmol midagi muud üle, kui öösel jalgrattal 20 kilomeetrit tagasi elamiskohta sõita. «Tal olid suured kotid veel seljas ja...» naerab Ilona. Pooleteisetunnine tee möödus Varmol pilkases pimeduses, sest rattavarustusse tuli ei kuulunud.

Koju jõudnud Raudmees oli endast väljas, sest meeletu füüsiline ja vaimne pingutus olid just seljataga. Järgnevad kolm-neli ööd Varmo magada ei saanud: geelid, kokakoola ja adrenaliin hoidsid teda ärkvel.

Ilona meenutab, et võistluspäeval oli ta Varmo pärast tõsiselt mures: «Ma ei teagi täpsemalt, mida ma kartsin. Ehk seda, et äkki kukub kuskil või midagi hullemat.»
Kogu pere hoidis internetis isa tegutsemisel silma peal. «Käisime mingi aeg küll ära ning kui tagasi tulime, märkasin, et ta on jooksus ühe ringi läbinud,» räägib Ilona. Tol hetkel mõtles Ilona vaid seda, et «issand, ta on ikka veel rajal!».

Järgmisel aastal plaanib Var­­mo minna Saksamaale Iron­­mani võistlusele, et oma senist aega parandada. Teda kummitab ka hiljaaegu tekkinud mõte ujuda Hiiumaalt mandrile. Sügisest plaanib ta freestyle-tantsutrenni minna, ikka selleks, et oma tuttavaid üllatada. Uusi proovikive tal jagub ning tahtejõudu ilmselt samuti.

Arvamus

Margus Püvi
Treener

Varmo on sihikindel ja üks parimaid tõestusi sellele, et ükski asi pole võimatu. Treenisime koos ligi kümme kuud.

Nädalas oli treeninguid maksimaalselt 20 tundi, keskmiselt 12-13 tundi. Kuigi Varmo oli varem jooksnud, pidime sisuliselt siiski nullist alustama.

Olen temaga igati rahul, peamine plaan oli Ironmanil ellu jääda. Arvestasime küll, et tal võib raja läbimiseks kuluda 13-14 tundi, aga läks üle, mis on isegi hea. Harrastajatel on komme üle pingutada, aga Varmo jäi reaalsuse piiridesse.

Tulemused

1. Marcel Zamora Perez (Hispaania) 8:25.28

2. Frederik Van Lierde (Belgia) 8:30.39

3. Olivier Marceau (Šveits) 8:52.25

2094. Varmo Vares 14:43.25

Tagasi üles