Igasuvisest teemade põuast said ajakirjanikud tänavu üle, lahates kooseluseaduse ja töövõimetuse/töövõime reformi temaatikat. Esimese teema eestvedajad on jäigalt lähtunud seisukohast, et on meie seisukoht ja on vale seisukoht. Teise probleemiga tegelejate suurem kompromissivalmidus on ühte murepunkti teise järel kui mitte lahendanud, siis vähemalt teadvustanud.
Hoiatavad artiklid läbikukkunud reformikatsetest (31.7 Eesti Päevalehes Indrek Tarandilt Briti ja 25.8 Postimehes Zsolt Bugarszkilt Ungari kohta) võivad tavakodaniku panna kõhklema. Kahes üsnagi erinevas riigis on üks ja sama algatus ebaõnnestunud. Mis neid omavahel seob ja mis seob meid omakorda nendega?
Ilmselt on brittide reformikatse segu originaalloomingust ja Ameerika eeskujust. Kolleeg Bugarszki kirjeldus viitab sellele, et madjarid on õppinud hollandlastelt.
Eestile eeskujuks olnud riikide pikas reas on minister Helmen Kütt nimetanud ka Hollandit. Õige valik, sest see riik on töövõimetussüsteemi ümberkorraldamisel ilmselt Euroopas kõige edukam. Sõltub meie tarkusest, mida me sealt kopeerime ja mida mitte.
Tehti pikkamööda
Ausalt öelda on valikut teha keeruline. Kui midagi üle kanda, siis mõningaid konkreetseid tehnikaid, sest suures plaanis on erinevusi palju. Milliseid siis?
Muudatusi kavandati ning tehti pikkamööda ja konsensuslikult. Hollandi sotsiaal- ja tööministeerium nimetab reformide algusena 1990. aastate keskpaika.
Uuendusi tehti eelkõige ravikindlustuses ja tööõnnetuskindlustuses. Eesmärk oli saada kontrolli alla töövõimetuspensionäride arvu kasv. Selleni jõuti järgmise kümnendi keskpaigaks.
Reformi kondikava pani kokku kõigi suuremate parteide esindajatest loodud komisjon 2001. aastal. 2002–2004 toimusid kord edukamad, siis jälle konfliktsemad läbirääkimised sotsiaalpartneritega. Kaks olulisemat seadust võeti vastu 2004. ja 2006. aastal.
Töövõimetuspensionäre oli tol ajal 10 protsenti tööealisest elanikkonnast. Nüüd oli edu kiire ja ümberkorralduste tulemus mõjus. 2010. aastaks oli töövõimetuspensionäride osa kukkunud nelja protsendini.
Kuid valdkonna kulud ei vähenenud sugugi samas tempos. Puuetega inimestele makstud töövõimetuspensionid, sotsiaaltoetused ja rahastatud teenused neelasid 2004. aastal 2,6 protsenti Hollandi sisemajanduse koguproduktist, 2010. aastal 2,5. Eestis oli 2010. aastal vastav protsent 1,9.
Hollandis õnnestus
Pika sissejuhatuse kokkuvõtteks saab kinnitada, et töövõimereform Hollandis õnnestus. Mis oli edu aluseks? Esiteks, sotsiaalpartnerite toetus. Teiseks, ümberkorraldustele loodud positiivne imago.
Meie reformijad on probleemi kirjeldanud sõnadega, mis vähemalt sihtrühmale kõlavad negatiivselt (liiga palju töövõimetuid, liiga suured kulud jne). Hollandlased esitavad asju vastupidi, positiivses võtmes. Tänu töötamisele saavad puudega inimesed suurema heaolu, nad on paremini integreeritud jne.
Kolmandaks, Hollandi tööturu hea seis. Seda väidet kinnitab väike ja kogu riigis pea ühetaoline töötuse määr.
Edasi paindlik tööturupoliitika. Ravikindlustuse korraldus, mille tulemusena on tööandjad suurel määral huvitatud turvalisest töökeskkonnast ning töötajate haigestumise, tööõnnetuste ja kutsehaiguse vältimisest.
Hea ühistransport, tänu millele saavad töötutega (ja töövõimetuspensionäridega) tegelevad spetsialistid tööd pakkuda kodunt üsnagi kaugel olevates ettevõtetes (sobivaks loetakse kuni poolteise tunni sõiduaja sisse mahtuvat tööd). Abirahasüsteem, mis soosib tööleminekut, kuid pole mittetöötavaid inimesi ülemäära ahistav.
Lühikeses arvamusartiklis on lootusetu jagada näpunäiteid või lausa lahendusi nii mastaapse ümberkorralduse kavandajatele. Paaril teemal võiks mõne sõnaga peatuda.
Reformi nõrgima lülina nimetatakse järjekindlalt kohalikku omavalitsust ja selle osutatavaid või osutamata jäävaid sotsiaalteenused. On see ikka nii? Allakirjutanu hinnangul on omavalitsuste roll selles osas üle võimendatud.
Ei ole meil viie aasta pärast massiliselt tööl käivaid ratastoolis või muude keerukamate teenuste vajadusega inimesi. Ja seda mitte invatakso ja isikliku abistaja teenuse nappuse või mõne muu omavalitsuse kompetentsi kuuluva probleemi lahendamata jätmise pärast. Pigem ikka meie tööturu iseloomu ja tööpoliitika tõttu.
Pealegi, invatakso ja mitmete muude sotsiaalteenuste osutamine omavalitsusteenusena Eesti-suguses pisiomavalitsustega pisiriigis pole majanduslikult eriti arukas tee.
Töövõimereformi jaoks on olulised tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenused. Kuna märkimisväärne osa töövõimetuspensionäre on psüühiliste erivajadustega inimesed, siis ka neile osutatavad teenused. Nende kõigi korraldamise kohustus ja ressurss on riigi, mitte omavalitsuste käes.
Tõsi, on üks sihtrühm, kelle tööturule tulek sõltub omavalitsuse elukorraldusest. Need on omastehooldajad. Aga see on täiesti omaette teema ja poliitika mõttes ka eraldi projekt. Selle valdkonna rahastamiseks on sotsiaalministeerium kõrvale pannud töövõimereformile kavandatuga võrreldes väiksema, aga siiski üsna korraliku rahasumma.
Kahekihiline poliitika
Teine probleem on «kahekihilise» puuetega inimeste poliitika tekke võimalus. Seda eriti peale 2020. aastat, Brüsseli toetusrahade vähenemise korral.
Paratamatult hakkavad puuetega inimeste poliitikas toimima kaks eraldi põhimõtet. Nimetame neid sotsiaaltöös kasutatava terminoloogia järgi «palju vähestele» ja «vähe paljudele» põhimõteteks ehk palju teenuseid väikesele töötavate puudega inimeste rühmale ja vähe teenuseid suurele mittetöötavate inimeste rühmale. Olukord, mis ühiskonda ei tugevda, pigem killustab.
Töövõimereformil on oluline maailmavaateline külg. Avaliku raha kulutamist töökohtade loomiseks kas regionaalpoliitika või muu sildi all on Eestis seni välditud. Nüüd kavandatakse seda üsna mastaapselt ja paremerakonna initsiatiivil.
Artikkel kajastab autori isiklikke vaateid.
Samal teemal: Marika Tuus-Laul, «Erivajadustega inimestest saavad töötud», TPM, 27.6; Urmas Kruuse, «Tööturg avatumaks kõigile», TPM, 7.7.