Kuid valdkonna kulud ei vähenenud sugugi samas tempos. Puuetega inimestele makstud töövõimetuspensionid, sotsiaaltoetused ja rahastatud teenused neelasid 2004. aastal 2,6 protsenti Hollandi sisemajanduse koguproduktist, 2010. aastal 2,5. Eestis oli 2010. aastal vastav protsent 1,9.
Pika sissejuhatuse kokkuvõtteks saab kinnitada, et töövõimereform Hollandis õnnestus. Mis oli edu aluseks? Esiteks, sotsiaalpartnerite toetus. Teiseks, ümberkorraldustele loodud positiivne imago.
Meie reformijad on probleemi kirjeldanud sõnadega, mis vähemalt sihtrühmale kõlavad negatiivselt (liiga palju töövõimetuid, liiga suured kulud jne). Hollandlased esitavad asju vastupidi, positiivses võtmes. Tänu töötamisele saavad puudega inimesed suurema heaolu, nad on paremini integreeritud jne.
Kolmandaks, Hollandi tööturu hea seis. Seda väidet kinnitab väike ja kogu riigis pea ühetaoline töötuse määr.
Edasi paindlik tööturupoliitika. Ravikindlustuse korraldus, mille tulemusena on tööandjad suurel määral huvitatud turvalisest töökeskkonnast ning töötajate haigestumise, tööõnnetuste ja kutsehaiguse vältimisest.
Hea ühistransport, tänu millele saavad töötutega (ja töövõimetuspensionäridega) tegelevad spetsialistid tööd pakkuda kodunt üsnagi kaugel olevates ettevõtetes (sobivaks loetakse kuni poolteise tunni sõiduaja sisse mahtuvat tööd). Abirahasüsteem, mis soosib tööleminekut, kuid pole mittetöötavaid inimesi ülemäära ahistav.
Lühikeses arvamusartiklis on lootusetu jagada näpunäiteid või lausa lahendusi nii mastaapse ümberkorralduse kavandajatele. Paaril teemal võiks mõne sõnaga peatuda.
Reformi nõrgima lülina nimetatakse järjekindlalt kohalikku omavalitsust ja selle osutatavaid või osutamata jäävaid sotsiaalteenused. On see ikka nii? Allakirjutanu hinnangul on omavalitsuste roll selles osas üle võimendatud.