Vilde kohvik vahetab uued nõud välja

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vilde kohviku ja lokaali müügijuht Katrin Roose (vasakul) ja Tartu uuskasutuskeskuse juhataja Marlen Annabel Kubri on lauale sättinud hulga vanu nõusid, mida klientide teenindamisel enamasti ei kasutata. Kümne päeva pärast võib tervisekohvikus pilt laudadel siiski just niisuguseks muutuda.
Vilde kohviku ja lokaali müügijuht Katrin Roose (vasakul) ja Tartu uuskasutuskeskuse juhataja Marlen Annabel Kubri on lauale sättinud hulga vanu nõusid, mida klientide teenindamisel enamasti ei kasutata. Kümne päeva pärast võib tervisekohvikus pilt laudadel siiski just niisuguseks muutuda. Foto: Margus Ansu

Mõni aeg tagasi kuulus igas kodus hea tooni juurde see, kui perenaine võis vajaduse korral nõudekapist välja võtta terve serviisi. Ainult see näis klassika. Nüüd on kohal uus aeg.

Mida mitmekülgsemaid ja värvilisemaid esemeid sul köögiriiuleilt leida on, seda popim ja õnnelikum sa oled. Kui inimene on õnnelik, siis on ta enamasti terve ning terveolemine ei ole tühiasi.

Niisugust sõnumit kannab täna Eduard Vilde tervisekohvikus algav nõudevahetusaeg, mis kestab kümme järgmist päeva ning mis tähendab seda, et igaüks võib oma kappi seisma jäänud tassid ja taldrikud kohvikusse ära anda.

Võib-olla juba järgmine kord, kui seesama nõude äratooja Vildesse kohvi jooma tuleb, serveeritakse talle kooki just ta enda toodud tuttaval taldrikul ning see võib olla rõõmus taaskohtumine. Nii vähemalt arvab Vilde kohviku ja lokaali müügijuht Katrin Roose.

Pööningul ja keldris

Nõud, mis on kodudes üleliigsed, tassitakse keldrisse, pööningule või suvilasse. Seal nad siis tolmuvad ja nukrutsevad: «Mitte keegi meid ei vaja!»

Nii räägib vanade lauanõude saatusest Tartu uuskasutuskeskuse juhataja Marlen Annabel Kubri, kirjeldades seepeale omaenda kööki: see nägevat välja nagu Pipi maailm, kus riiuleil ükski ese oma naabriga kokku ei käi.

Nagu needki nõud, mis Vilde tervisekohvikus pildistamiseks välja seatud. Supitirin, erineva suuruse ja sügavusega taldrikud, magustoidupokaalid, kolm kohvitassi ... Kõik pärit maja personalijuhi Annemai Sinkkoneni ämma Malle Sinkkoneni tagavaradest.

Nõud on aga hästi hoitud ja peaaegu luksuslikud – enamasti kuldsete servade ja lilledega. Mis sest, et supitirina lillkaunistused ei lange supitaldrikute lillkaunistustega täpp-täpilt kokku – ikkagi on laual elegantne ansambel.

Katrin Roose selgitab, et nende kampaania eesmärk ei ole kokku saada ei kuueseid ega kaheteistkümneseid ega enama suurusega komplekte. Hoopis vastupidi – ka kõik üksikud esemed on teretulnud.

Marlen Annabel Kubri kuulis tervisekohviku nõudevahetuskampaaniast juhuslikult. Nimelt tuli üks kohviku töötaja tema keskusesse oma lapsevoodit annetama ja muu hulgas rääkis ka nõudevahetuse uudisest.

Ja tõesti, kui kõik nõud välja vahetada, siis läheb neid vaja sadu – tasse, klaase, kausse, taldrikuid, joogikanne, kastmealuseid ja muud. Mitte keegi ei suuda aga ennustada, kui palju neid tuuakse ja kas neist ikka jätkub.

Samuti ei tea mitte keegi seda, kui palju tuuakse niisuguseid nõusid, millega ei ole kohvikus siiski midagi peale hakata.

Niisiis on Tartu uuskasutuskeskuse tugi vajalik. Kui midagi puudu jääb, võib lisa küsida sealt. Kui midagi üle jääb, saab viia sinna.

Lood elust

Tartu uuskasutuskeskuses Riia tänaval on nõud sätitud aknalähedastele riiulitele kenasti päevavalguse kätte. Marlen Annabel Kubri räägib, et nõudehuvilisi käib nende poes palju. Eriti hinnatud on täpilised nõud ja neid jahitakse hasartselt.

«Alles eelmisel nädalal oli üks huvitav lugu,» jutustab ta.

Nimelt seisis keegi naine ühe nende poest leitud tassiga leti ees, hoidis sellest kahe käega kinni ja ütles: «Kas teate – seda ei too-de-ta enam!»

See ei olnud mingi eriliselt vana tass, pigem uuem väljalase. Aga see naine oli läbi helistanud kõik Selverid ja Prismad, kus iganes varem neid oli müüdud, ja mitte kuskilt ei saanud ta enam ühtegi niisugust tassi.

«Tal oli seda aga väga vaja! Sel tassil oli talle väga suur emotsionaalne tähendus,» kirjeldab Marlen Annabel Kubri. «Ja sel päeval pidi ta suurest õnnest pikali kukkuma.»

Katrin Roose räägib järgmise loo. Sel suvel tuli tervisekohvikul toitlustada Otepää lähedal üht pulma, selgus, et nii pruut kui peigmees on mõlemad tervislike eluviiside austajad.

«See oli imeline õuepidu, kus laud oli kaetud kõige mitmekesisemate ja värvilisemate nõudega!» ütleb Katrin Roose.

Tolle pulmapeo pruut on Tartus maalikunsti õppiv Miina Seer.

Kui temalt üle küsida, kas see lugu vastab ikka tõele, kuristab Miina Seer telefonis lõbusalt naerda ja kinnitab, et jah nii see oli. Neil olnud mehega pulmade ettevalmistamiseks piisavalt aega. Renditaldrikuid takseerides leidsid nad, et need kõik olid ülilakoonilised. Sellised, mis võiksid sobida kõikidele, aga lõpuks ei pruugi sobida kellelegi.

Miina Seer hakkas käima mööda uus- ja taaskasutuskeskusi ning lõpuks sellesama raha eest, mis tal oleks kulunud nõude rentimisele, ta lihtsalt ostis oma pulmanõud teiselt ringilt kokku.

Laua kattis nii, et mõtles iga külalise peale eraldi. Suurema isuga inimese kohale asetas suurema taldriku, väiksemale väiksema. Mõne romantilise meelega külalisele pani ette roosade lilledega taldriku.

Miina Seer lisas, et niisuguse hoolitsusega tahtsid nad koos mehega tänada oma külalisi, pakkuda neile kuninglikku kohtlemist, kõige paremat, mida nad välja mõelda suutsid. Ja seda suutsid vanad taldrikud.

Miina Seer ütleb, uhkusenoot hääles, et nüüd on tal 101 kohvitassikomplekti. Kui miski katki lähebki, siis ta ei nuta, ainult ilusamad killud hoiab alles. Et kunagi loob neist mõne kunstiteose – mosaiigi.

Kustuta pisarad

Uuskasutuskeskusest võivad taldrikud sattuda mitmele poole. Väga nõutud on ka lihtsad, päris valged taldrikud.

Mittetulundusühingu Laste ja Noorte Kriisiprogramm juht Merike Sarapuu ütleb, et igal aastal korraldavad nad lastele leinalaagreid ja seal kuluvad valged taldrikud marjaks ära selleks, et neist kunstiteoseid luua.

Lapsed maalivad taldrikuile asju, mis on mälestustega seotud. Mõnikord kingivad nad taldriku allesjäänud kallile pereliikmele toeks. Üks laps maalis taldriku üle täppidega. Valgele põhjale tegi sinised täpid ning punasele servale tupsutas kollased täpid. Põhja peale kirjutas: kustuta pisarad, ning servale: naerata!

Merike Sarapuu lisab, et loomulikult maalivad lapsed oma taldrikuid ka rõõmsaks ja lustlikuks nagu ikka kõik lapsed. Ometi sai just Merike Sarapuud kuulates selgeks, missugune roll võib ees oodata mõnd tähelepanust põlatud taldrikut, kui see vaid kodunt ära teisele ringile tuua.

Küünlad tassi

Fotograaf Daisy Lappard, kes on ajakirja Naised rubriigi «Naiste nipid» üks autoreid, jagab oma veebikodus põnevaid nippe, kuidas vanadest asjadest uusi saab.

Ta märgib, et üks popp nõudeteema on «Küünlad tassi!». «Selleks on muidugi vaja õrna portselantassi, sest see kumab kenasti läbi,» õpetab ta. «Sulatad vana küünla, teed takunöörist tahi, valad sulatatud küünlarasva tassi ja ongi valmis.»

Tartu uuskasutuskeskuse juhataja Marlen Annabel Kubri räägib, kui värskendavalt mõjub kodule see, kui kappidesse tekib õhku ja uut ruumi. Ja lisab, et inimesed võiksid hea energia ringluse peale kogu aeg mõelda ja mitte karta vahetada oma elus asju ka siis, kui lihtsalt tuju tuleb. Sest seda on võimalik teha planeeti koormamata.

Mis saab aga täna algavast Vilde tervisekohviku nõudevahetuskampaaniast, seda näitavad järgmised kümme päeva.

«Esimene sündmus, kus me loodame vanad nõud oma majas au sisse tõsta, on sünnipäevapidu 13. septembril,» lubab Katrin Roose.

Märksõnad

Tagasi üles