Vastuse täpset sõnastust enam ei mäleta, aga mõte, mille ütles välja taimeökoloog Kristjan Zobel, oli umbes nii, et sellise takistuse vastu on ammu abinõu olemas – selle nimi on saag.
Siia võib lisada, et kui poleks saagi, tuleks abinõuna kasutada kirvest, sest muidu oleksime ammu tihedasse võssa või metsa kasvanud. Vaadake või Raadi mahajäetud sõjaväelinnakut.
Kui tähtis on üks puu või puudekogum, olgu metsa, allee või pargina, erineb aga vaatenurgast sõltuvalt nii suurel määral, et vastasseis muutub ühe osapoole jaoks suisa tragöödiaks.
Luunja kergliiklustee rajamisel papliallee maha saagimise tragöödia kordab seda igihaljast vastasseisu puukallistajate ja arenguihalejate vahel. Teist samasugust tragöödiat – vähemalt mõnede tartlaste jaoks – on Tartu ülikooli kliinikumi eestvõttel mängitud Puusepa tänaval endise sisekliiniku ümber, ja nüüd on siis päevakorral Mathieseni pargi korrastamine.
Alles see oli, tegelikult küll juba neli aastat tagasi, kui mitmete supilinlaste meelehärmiks läksid sae alla Emajõe tänava vanad vahtrad. Asemele saanud uued on nüüd labidavarre jämeduseks kosunud. Vaidlused selles üle, kas parem oli enne või pärast, on puhtalt maitse asi. Kuid et «labidavartest» saaks põlispuud, võtab kole kaua aega.
Olen Tartus elanud piisavalt kaua, et veel mäletada pahameelt Kesk tänava vanade paplite saagimise üle – nüüd on seal kastanid juba puu mõõtu –, aga liiga vähe, et mäletada varjulist, et mitte öelda pimedat Vanemuise parki põlispuudega, nagu see oli enne suurt uuendamist.