Algkooliaeg on põnev retk, mitte võidusõit

Unipiha kool asub kunagises Pangodi karjamõisas, hoones, millel on vanust enam kui sada aastat. Esimesse klassi läheb seal tänavu viis last ja üks neist lastest on koolimajast 700 meetri kaugusel elav seitsme-aastane Lisete Murumets. Lisetele numbrid meeldivad ja peast arvutada ta oskab, kuigi ka tähed on juba selged ja lugemine tuleb soravalt välja. Joonistamine meeldib Lisetele samuti. Kui ta peaks joonistama oma koolimaja, siis läheks pildi tegemiseks vaja üsna palju erkrohelist värvi, et maalida ära maja seinad, ja natuke samblarohelist värvi katuse jaoks. Pisut kulub sinistki: nimelt räästaaluse, ukse kohal oleva varikatuse ja akna piirdelaudade värvimiseks. Selline on üks õige maja – Unipiha koolimaja. Kui Lisete suureks kasvab, hakkab ta juuksuriks. Patsid punub tüdrukule igal hommikul küll veel ema, aga ühel päeval proovis Lisete endal tukka lõigata. Lõikus tuli hästi välja, ainult natukene ema pärast parandas. Üks asi on veel, mille pärast Lisete tahab väga kooli minna – et leida uusi sõpru. Õpetaja saab kindlasti ta sõbraks, pole kahtlust, sest õpetaja meeldib väga, mis sest et ta nimi kohe meelde ei tule. Foto: Margus Ansu

Unipiha algkooli esimese klassi juhataja on koolidirektor Eha Jakobson, kes on selles majas töötanud 1984. aastast alates.

Eha Jakobson ei oska öelda, kui mitu esimest klassi on tal juhatada tulnud, sest koolis on liitklassid ja see teeb arvestamise segaseks. Ta ütleb aga, et laps on koolivalmis siis, kui ta on uudishimulik ja avatud ning oskab esitada küsimusi.

Lisetet tunneb Eha Jakobson hästi, sest see tüdruk on terves Kambja vallas kuulsust kogunud oma hea lauluoskusega. Ta on olnud koguni Tartumaa koolieelikute lauluvõistlusel tublimate seas.

Eha Jakobsoni õpetamise filosoofia on niisugune, et algkooliaeg on väikesel inimesel lapsepõlveaeg. Et see on põnev teekond, ja mitte võidusõit. Ja niisugune teekond, kus õpetaja on retkejuht, kes mõnikord piire seab. Noh selleks, et lapsed rappa ei läheks või sohu ei eksiks.

«Aga õpib see laps eelkõige iseenda kogemuse kaudu ning kõik küsimused maailma kohta on lubatud,» sõnab ta.

Esimese septembri pidulikuks alguseks tuleb Unipiha kooli nelja klassi kokku 15 last. Kokatädi Anu on juba hommikul vara küpsetanud õunakooki ja maja on isuäratavat lõhna täis. Räägitakse pidulikku juttu ja lauldakse. Ja õpetaja Jakobsonil on lastele varuks mõned mõistujutud.

Üks neist räägib koerast, kes oskas vee peal kõndida. See on päris põnev lugu, kuid sellest, millest see lugu peale põnevuse veel jutustab, saavad lapsed aru alles aastate pärast.
-----------------------------------------------------------

Unipiha kool asub kunagises Pangodi karjamõisas, hoones, millel on vanust enam kui sada aastat. Esimesse klassi läheb seal tänavu viis last ja üks neist lastest on koolimajast 700 meetri kaugusel elav Lisete Murumets.

Lisetele numbrid meeldivad ja peast arvutada ta oskab, kuigi ka tähed on juba selged ja lugemine tuleb soravalt välja.

Joonistamine meeldib Lisetele samuti. Kui ta peaks joonistama oma koolimaja, siis läheks pildi tegemiseks vaja üsna palju erkrohelist värvi, et maalida ära maja seinad, ja natuke samblarohelist värvi katuse jaoks. Pisut kulub sinistki: nimelt räästaaluse, ukse kohal oleva varikatuse ja akna piirdelaudade värvimiseks. Selline on üks õige maja – Unipiha koolimaja.

Kui Lisete suureks kasvab, hakkab ta juuksuriks. Patsid punub tüdrukule igal hommikul küll veel ema, aga ühel päeval proovis Lisete endal tukka lõigata. Lõikus tuli hästi välja, ainult natukene ema pärast parandas.

Üks asi on veel, mille pärast Lisete tahab väga kooli minna – et leida uusi sõpru. Õpetaja saab kindlasti ta sõbraks, pole kahtlust, sest õpetaja meeldib väga, mis sest et ta nimi kohe meelde ei tule.